Perfektselt ajastatud euroraha

Kui üle kuumenenud majandusse süstitakse lisaraha, siis põhjustab see hindade ja palkade tõusmist, samas aga tegelik tootmismaht ei muutu. Kui aga rahasüsti saab loid majandus, millel on vabu vahendeid, siis tootmismaht kasvab.

Peale II maailmasõja lõppu Marshalli plaani kaudu Ameerika Ühendriikide antud abi Euroopale polnud efektiivne mitte selle suuremahulisuse tõttu, vaid seepärast, et ajastus oli õige. Mida surutum on majandus suhtes selle tegeliku potentsiaaliga, seda efektiivsem on väline abi. Väljastpoolt tulev abi tõmbab majanduse mootori käima.

Riiklike vahendite, eriti aga Euroopa Liidu vahendite kasutamiseks on praegune aeg parim. Materiaalsete ressursside, loodud töökohtade jms seisukohalt suudab Eesti saada olevaist vahendeist võtta maksimumi. Uus rahasüst toob kaasa mahtude reaalse kasvu, mitte aga kõrgemad hinnad. Tõsi on, et töötustase on ikka veel madal, aga järgmiseks aastaks see olukord halveneb. Enamike tööstusressursside hinnad on juba langenud.

Vaid 18 kuud tagasi, mil majandus oli veel üle kuumenenud, oli olukord vastupidine. Isegi ehitusfirmad kutsusid üles piirangutele. 2007. a jaanuari-märtsi kvartaliaruandes kirjutas ehitusettevõte Merko Ehitus: "Oluline roll nõudluse reguleerimisel on kanda avalikul sektoril. Viimasel ajal on riik ja kohalikud omavalitsused kuulutanud välja rea konkursse infrastruktuuride rajamiseks. Pahatihti ei arvesta aga nimetatud konkursid vajalike ressursside olemasolu ning planeeritud mahud ületavad kordades valdkonna ehitusvalmiduse." Eelnev selgitab, kui oluline on ehitussektorile avaliku sektori finantseerimise õige ajastus, aga ka seda, kui raske on planeerida pikaajalisi projekte.

EL nn 2007-2013 programmperioodi raames eraldatakse Eestile 53 miljardit krooni (inimressursidele 6, elukeskkonnale 25, majandusarengule 22 miljardit krooni). Eesti riik lisab enda poolt 11 miljardit krooni. Väljamaksed tehakse ilmselgelt hiljem, sest rahastamine käib tehtud kulutuste põhiselt.

Euroopa praegust majandusolukorda arvestades tuleks rahastamist kasutada võimalikult kohe 2007-2013 rakendamisperioodi kestel. Nii nagu praegune majandusseis on heitlik, nii võib ka eeldada, et aastaiks 2012-2013 pole Euroopa majandus mitte üksnes kuumenenum, vaid ka raha on selleks ajaks inflatsiooni tõttu odavam. Kui arvudega mängida, siis näeme, et 53 miljardit krooni, mis on Eestile eraldatud, tähendab 2-3 miljardilist finantskulu/tulu aastas. Kui sellele arvestada juurde inflatsioon ja majanduse arvatav paranemine eesolevail aastail, siis mõistame, kui tähtis on EL raha võimalikult varajane kasutamine, ja see kehtib isegi arvestamata EL rahastatud investeeringute importkomponendi suurust.

Ma ei ole suurte üle-Euroopaliste toetusprogrammide suur toetaja. Ma arvan, et need põhjustavad tihti ressursside alaoptimeerimist ja halba investeerimist, aga need programmid on samas osa tegelikkusest, vähemasti veel järgnevail aastail. Eesti majanduse jaoks on niisugune rahastamine väga tähtis. On küll mõnevõrra irooniline, aga mida halvem on majanduse üldpilt, seda paremini niisugune rahastamine toimib. Eeldades et aastaiks 2012-2013 on Eesti majanduskasv vilgas ja et tekib juurde töökohti ning et ressursidele on konkurents, oleks parem, kui selline suuremahuline avaliku sektori poolne rahastamine kuuluks minevikku. Niisiis – mida varem EL vahendeid kasutame, seda parem.

Kommentaari tõlkis Sven Tallo