Agu Uudelepp • 1. jaanuar 2015
Jaga lugu:

Tagurpidi anekdoot

Agu Uudelepp  Foto: Indrek Susi

Lõppenud aasta algas nagu anekdoodid lõppevad: oma tee lõppu jõudnud tippjuht kirjutas kolm ümbrikku. Kes ei mäleta, siis anekdoodis oli igas ümbrikus nõuanne oma mantlipärijale ja viimases neist näpunäide ka ise hõlmad vöö vahele panna ning soovitused edasi anda, kirjutab meediaekspert Agu Uudelepp.

Just seda tegi peaminister Andrus Ansip. Ilmselgelt oldi temast väsinud ja pinged kogunesid. Tagantjärele võib öelda, et Ansipi suurim anne oli hoida oma meeskonda. Tänu sellele sai temast kõige staažikam peaminister ja tänu tema õigeaegsele lahkumisele, et meeskond värskemaks saaks, õnnestub Reformierakonnal tõenäoliselt ka järgmisel aastal peaministrierakonnana jätkata.

Enne viimast soovitust oli veel kaks ja sisepoliitikas rakendati mõlemat. Esimeses ümbrikus olnud soovitus oli mäletatavasti see, et kõiges tuleb süüdistada eelkäijat. Poliitiline loogika ütleb, et kui muutub valitsus, siis kõik hea jääb püsima, kuid kõik halb, isegi nö alles plaanitud halb, läheb eelmise koalitsiooni kraesse – isegi siis, kui suur osa ministritest ei vahetu.

Erakondade reitingud näitavad, et valijad pole ka lõppenud aastal peaministriparteid alt vedanud. Näiteks ettevõtjate pitsitamine transpordikulude ja käibedeklaratsioonidega oleks nagu kellegi teise otsustatud ja Reformierakonna toetus on pärast koalitsioonipartneri vahetamist vaikselt, aga kindlalt tõusnud.

Vana ja tüütuga võrreldes paistab uus alati niivõrd palju parem, et tegelikult on võimalik isegi viimasel aastal enne valimisi teha üsna palju otsuseid, mis muidu võiksid häältele hävitavalt mõjuda. Suvine avalikus kohas joomise kaitsemine, sügisene töövõimetusreform ja kõige suurema kära tekitajana kooseluseadus on kõik sellised otsused, mida vana koalitsioon viimasel valimiseelsel aastal pigem väldiks. Praeguseks on see kõik tehtud.

Teise ümbriku soovitus oli lubaduste jagamine. See nõuanne on tänavu suurelt täidetud. Paratamatu ka, Euroopa Parlamendi valimised olid ja riigikogu valimised tulevad. Lähenemisnurk on aga uus. Värskendatud pole aga mitte lubadusi, vaid lubajaid. Niisugust tungi erakondade valimisnimekirjadesse kui lõppenud aastal pole ammu nähtud.

Nii oleme jõudnud anekdootide juurest uude žanrisse ehk vanasõnade manu. Uus aasta vähemalt algab motoga „Kus valijaid, seal lubajaid“. Aasta näitab, kas detsembriks jõuame jälle anekdootide juurde tagasi või läheb žanrimääratlus juba jaanuaris muinasjutuks üle.  

Jaga lugu:
Hetkel kuum