Riik ei saa toimida ettevõtjateta

Klassikaliselt on ühe riigi põhitunnusteks territoorium, tema rahvas ja avalik võim. Need ei ole aga iseenesestmõistetavad asjad, vaid vajavad pidevat kaitsmist. Nii peame rääkima paratamatult sellest, kuidas tagada meie riigi kaitstus nii, et riigi põhifunktsioonid toimiksid, rahvale oleks tagatud olulised avalikud teenused ja ettevõtlus areneks ning võimaldaks loodava lisandväärtuse abil riiki pidada. Seega tuleks tähtsustada eelkõige nelja komponenti – avalikud teenused (politsei ja pääste, tervishoid, haridus, õiguskaitse), riigihaldus (seadusandlik ja täitevvõim), riigikaitse ja ettevõtlus. Kui üks neist neljast ei toimi, ei maksa ka riigi arengule loota.

Kui räägitakse riigi toimimisest, unustatakse sageli ära, kust tuleb lisandväärtus, mida poliitika kaudu ümber jagatakse, ja kes on peamised maksutulude loojad. Ilma ettevõtluses loodava lisandväärtuseta saaks toimida vaid riik, millel on piisavalt muid ressursse, mida maailm vajab ja osta soovib. Kuna meil midagi sellist leitud ei ole, tuleb panustada sellele, et meil oleks piisavalt aktiivseid ja ambitsioonikaid ettevõtjaid, kes töökohti looksid ja raha riigieelarvesse tooksid.

On selge, et avalike teenuste, tugeva riigikaitse ja toimiva riigiaparaadita ei saaks toimida ka ettevõtlus, kuid ettevõtluseta ei saa olla ka riiki. Seetõttu on ühtviisi oluline panustada nii riigikaitsesse kui ka ettevõtluse arengusse ja ettevõtluse soodustamisse. Riigiaparaadi ja avalike teenuste roll peab siinjuures olema ettevõtlust soodustav ja stabiilsust loov ning vajadusel ka investeeringutega teed näitav, mitte vastupidi. Seda kõike tuleb silmas pidada, kui loome üha uusi regulatsioone ja lahendame avaliku huvi sildi all hüpoteetilisi probleeme.

On teada, et ettevõtlus toimib paremini ikka vaid seal, kus tegutsemisvabadust piiratakse minimaalselt. See, kui saame ettevõtte asutatud loetud minutitega, on küll positiivne, kuid paraku mõtleme harvem sellele, millega tuleb ettevõtjal tegevuse käigus arvestada.

Kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust riigikaitsesse mõjub Eesti enesekindluse tõstmiseks hästi – reaalseks riigikaitse arendamiseks sellest aga ei pruugi piisata. Oleme olnud riigikaitsesse ja kaitsevõime kasvatamisse panustamisel tublimad kui pajud teised riigid. Kui meie lõunanaabrid panustavad riigikaitsesse alla ühe protsendi SKTst ja rikuvad sellega NATO partnerite ees võetud kokkulepet, siis kokkuleppe rikkumisest olulisemgi on reaalse kaitsevõime nõrkus. Eesti ei tohi sama viga teha ning pigem tuleks võimalusel leida täiendavaidki vahendeid investeeringute tegemiseks, mis aitaksid tegelikku kaitsevõimet tõsta.

Paraku ei ole meie 2 protsenti summaliselt kuigi palju ning soovides soetada tänapäevaseid tankitõrjeseadmeid, ei küsi meilt keegi, kui palju on teie SKT ega määra selle järgi hinda. Seetõttu on ka paratamatu, et väiksema SKT korral on paari protsenti täita üsna lihtne, kuid kuna summa on kokkuvõttes ikka kesine, jääb sellestki puudu.

Kuna Eestis oma suurt kaitsetööstust ei ole, läheb suur osa investeeringutele mõeldud rahast paratamatult Eestist välja. Meie ettevõtete tehnoloogilist ja teadusalast potentsiaali arvestades võiks riik ka kaitsetööstuses targa tellija rollis olles anda omapoolse tõuke uute tehnoloogiate väljatöötamisse. Miks mitte testida oma ettevõtete arendatud ning toodetud seadmeid ja tehnoloogiaid esmalt just siin ja toetada nende eksportimist. Selles valdkonnas on referentsid teadagi äärmiselt olulised.

Kvaliteetne avalik teenus on samuti üks komponente, mis hoiab inimesed Eestis ja muudab riigi ka välistalentidele atraktiivseks. Loomulikult peavad sellele lisanduma eneseteostusvõimalused, kuid ilma (väga) kvaliteetse hariduse, tõhusa politsei ja kõrgel tasemel tervishoiuteenuseta on arenevat riiki raske ette kujutada. Paratamatult ei suuda ilma nende teenusteta areneda ka ettevõtlus.

Piiratud ressurssidega väikeriigi jaoks on võtmeküsimuseks, kuidas tagada nende teenuste võimalikult kõrge tase. Kõike ei saa ning heaoluriiki lühikese ajaga ei ehita. Prioriteetide seadmisel tuleks nende küsimustega aga esmajärjekorras arvestada, sest lühikese ajaga on võimalik palju kaotada, kvaliteetse haridussüsteemi loomine võtab aga aastaid ning selleks, et tulemus välja hakkaks paistma, kulub aastakümneid.

Meie killustunud ja praegu üsna perspektiivitu omavalitsuskorralduse taustal on esmaseks küsimuseks, kuidas tagada kõigile lastele võrdselt kodulähedane kvaliteetne haridus ning sealt edasi ameti- ja gümnaasiumiharidus lähtuvalt rahvastiku paiknemisest ja tööturu vajadustest. Kui järgneva kümne aasta jooksul jõuab suur hulk põhikooliõpetajaid pensioniikka, on meil vaja juba täna mõelda sellele, kuidas motiveerida noori õpetajaks hakkama ja ka reaalselt n-ö tõmbekeskustest kaugemale tööle minema. Tõsiasi on aga ilmselt see, et sellist motivatsiooni ei loo lihtsalt hea sõnaga, vaid ikka rahaliselt hinnatavate meetmetega. Nii nagu on seda teinud soomlased, peame meiegi endale tunnistama, et saamaks äärealadele tööle pealinnaga võrdväärselt häid õpetajaid, peab sealne töötasu lihtsalt olema nii palju kõrgem, et hüvitaks linnamugavustest loobumise. Kahjuks ei näe ma siin muud võimalust.

Politsei ja meditsiin on samavõrd tähtsad. Isegi kui praegu võib tunduda ja arvud kinnitavad, et kuritegevuse tase on langenud, oleks selle pinnalt vastutustundetu vähendada näiteks kulutusi sisejulgeolekule. Ka siin on käitumuslikud protsessid väga pika vinnaga ning isegi, kui politsei kadumine tänavapildist kohe otseselt tunda ei anna, võivad tänased otsused kümmekonna aasta pärast valusalt kätte maksta.

Kui kuritegevus peaks aga kasvama, on ka inimeste, ettevõtjate või investeeringute Eestis hoidmise või siia meelitamise nimel vaja näha oluliselt rohkem vaeva. Kui väheneb avaliku teenuse kättesaadavus ja kvaliteet, väheneb ka inimeste usaldus riigi vastu ning ühel hetkel kujuneb see riskiks julgeolekule.

Riigihaldus peab olema tõhus ning vastama vajadustele ja võimalustele. Kahjuks on see osa kippunud headel aegadel liialt paisuma ega näita kahanemise märke ka täna. Riigihaldus ehk riigiaparaat peab aitama riigil toimida nii, et inimestel ja ettevõtetel siin hea olla oleks. See on selgelt valdkond, kus peame täna väga kriitiliselt küsima, kas kõik tegevused on meie heaolu ja eesmärkide nimel vajalikud. Kas kõik loodud strateegiad, seadustesse kirjutatud nõuded, mida on vaja kontrollida, ja osalemised mis tahes rahvusvahelistes organisatsioonides ning komisjonides on ikka meie riigi toimimise sisukohalt olulised? Kui vastus sellele küsimusele tekitab kõhklusi, siis ei peaks ehk neid strateegiaid ja nõudeid kehtestama ning osalemisele aega kulutama.

Ühe kaheldava mõjuga õigusakti kirjutamine või töögrupis osalemine on ka ressurss, mida saaks mõistlikumalt kasutada näiteks avalike teenuste arendamiseks. Raha ei ole kuskil ülearu ning seetõttu tuleb sellised valikuid teha julgemini, kui ehk sotsiaalne närv võimaldaks. Ja see ei tähenda, et ka riigihaldus peaks kvaliteedis kannatama. Teeme lihtsalt seda, mis on vajalik, milleta ei saa ja mille järele on ühiskonnas selge ning tunnetatud vajadus – mitte lihtsalt ametnike hinnangul põhinev hüpoteetiline nõudlus.

Tööd ei pea tegema selle pärast, et on vaja tööd teha, vaid selleks, et luua positiivset tulemust – see kehtib ka riigihalduses. Ettevõtja saab sellest aru siis, kui tulud ei võimalda enam kulusid katta, ametnik alles siis, kui riigieelarvet oluliselt vähendada. Hea, kui siiski, sest reeglina on side tegevuse ja tulukuse vahel olematu.