Keda me petame?

Selge on seegi, et esmalt tahavad tulevase valitsuse liikmed omavahel selgeks rääkida, mida keegi selle reformi all täpselt silmas peab. Sest mäletame ju hästi, et valimislubadustes nimetati riigireformiks pea kõike alates riigikogu liikmete arvu vähendamisest kuni õigusloome revisjonini. Sinna vahele jäid ka erinevad ideed kohaliku omavalitsuse töö ümberkorraldamiseks. Teisalt varitseb täiendava arutelu taga oht, et taas luuakse komisjon või paar, mis hakkab alustuseks linnade ja valdade praegust seisu analüüsima ja kaardistama. Seda on tehtud paarkümmend viimast aastat. Erinevaid plaane ja ettepanekuid on seinast seina.

Üks on vist kõigi seniste analüüside ja kaardistuste abil selgeks tehtud: praegusel kujul jätkata ei ole võimalik. Ja siin ei aita linnade ja valdade liitude üleskutsed poliitikutele, justkui piisaks majanduskriisieelse rahastamismäära taastamisest. Ei piisa, ja te kõik teate seda hästi. Omavalitsuste erinevused, vastuolu neile pandud ülesannete ja tegeliku suutlikkuse vahel ülesannetega hakkama saada on karm tegelikkus, mida pole mingit mõtet kauem ignoreerida.

Otsustamise aeg on käes. Ja selle otsuse võiks kohe tööd alustav parlament ära teha nii, et tulevased kohalikud valimised leiaksid aset juba uues olukorras. Otsuse tuumaks ei peaks olema mitte omavalitsuse suurus rahvaarvu ja ruutkilomeetrite järgi vaid eelkõige rahastamine ning riigi ja omavalitsuse ülesannete jaotus. Põhiseaduse järgi on linn ja vald kogukondliku elu korraldamise vorm, mitte riigivõimu käepikendus maal ja metsas. Pole ühtki mõistlikku seletust katsetele muuta vallad ühetaolisteks. Elanike arv, asukoht ja pindala jäävad vallati erinevaks. Teostamatu ühtlustamispüüd raiskab asjatult inimeste närve, raha ja aega.

Eesti Koostöö Kogu on oma põhjalikes analüüsides korrektselt tõestanud: ühesugust, kõigi avalike teenuste osutamiseks parajat omavalitsuse suurust ei ole olemas. Vaja on olla paindlik, aga ka uskuda neisse, kes koha peal elavad ja seda elu veavad. Samal ajal on Eesti ka piisavalt väike, et otsida lahendust kahest tasandist. Need kasvatavad vaid kulusid, probleeme paraku ei lahenda.

Seaduste järgi peaks omavalitsus praegu Eestis toime tulema ligi 350 erineva tegevuse ja toiminguga. Enamikus meie omavalitsustest elab alla 3000 inimese. Kas siis poleks mõistlik jagada kohustusi koostöös riigi või teiste valdadega, arvestades iga valla inimeste konkreetseid vajadusi? Reform peab muutma elu kogu Eestis selgemaks ja paremaks, mitte vastama Tallinna kabinettides välja mõeldud unistustele või mõne hoopis teistsuguse riigi eeskujule. Me ei tohiks peljata, et elu maal ja linnas ongi erinev. Et elu on erinev ka linnade ja valdade kaupa. Need erinevused lihtsalt ei mahu sama mütsi alla ja mida aeg edasi, seda vähem. Mõtleme siis lõpuks ometi välja seesuguse asjade tegemise viisi, mis neid erisusi arvestab ning teeb neist Eesti tugevuse.

Miks me kardame tõde ja tegeleme jätkuvalt enesepettusega? Ei, mitte ennast me ei peta. Me veame alt eelkõige väikelinnades ja kaugemates valdades elavaid inimesi, kelle jaoks lõhe kehtivate seaduste ja tegelikkuse vahel käriseb üha laiemaks. Miks me ei soodusta paindlikke lahendusi ja omavalitsuste erinevaid koostöövõimalusi? Miks me ei soodusta vabakonna algatusvõimet? Miks riik ei usalda ja laseb kesta olukorral, kus ise ei jaksa, aga teistel ka ei lase?

Neid küsimusi võibki esitama jääda. Ja peaaegu üheski lahendusvariandis ei mängi ei omavalitsuse suurus, rahvaarv ega raha hulk keskset rolli. Tõde on vaid selles, et jõukamad ja suuremad suudavad üksi rohkem, teised hüvitavad mastaabiefekti nappust paindliku koostööga, aga miks mitte ka kohustuste kergema koormaga. Vastuste ja lahendusteni võiksime jõuda ühiselt. See on meie kohustus. Nii linnades ja valdades kui parlamendis ja valitsuses.

Jõudu tööle kõigile. Ma tänan.

Toomas Hendrik Ilvese kõne linnade ja valdade päeval 25.03 (toim)