Vihakõneleja tõde ja õigus

Mõni päev tagasi kaotas uudisteportaal Delfi Euroopa Inimõiguste Kohtus üheksa aastat kestnud kohtutee, kus Vjatšeslav Leedo polnud rahul Delfi artikli juures ilmunud kommentaaridega. Kuigi kommentaarid kustutati kohe, kui saadi Leedo rahulolematusest teada, viis vastaspool asja kohtusse, kus ta ka õigeks määrati. Kohtuotsuse järgi oli meediakanal vastutav kellegi teise sõnade eest.

Lisaks sõnavabadusele põntsu panemise tuleneb sellest kohtuotsusest veel kaks murekohta. Esiteks peavad edaspidi meediakanalid rohkem mõtlema selle peale, kuidas hallata oma väljaannete kommentaariumi. Äripäev läks juba eelmisel aastal üle süsteemile, kus lugusid saavad kommenteerida vaid registreeritud kasutajad. Eesmärk oli õhutada lugejaid sisulisele arutelule, mitte lahmivaid ja argumendivaeseid lauseid loopima.

Suures plaanis see töötab, kuigi igal tundlikumal teemal arvamuslugu saab ikka koledaid sõnu täis vastukaja. Kui mitte artikli alla, siis postkasti ikka. Õnneks on ajakirjanikul reeglina paks nahk ja iga tema pihta käiv sõna teda ei heiduta. Paraku ei kehti see kõigi kohta.

Mõtlematu väljendus

Teiseks annab kohtuotsus edasi sõnumi, et igaüks ei pea iseenda eest vastutama. Mul on sellest äraütlemata kahju. Niigi tihti aetakse taktitundetus segi otsekohesusega, niigi sageli sõimatakse ja lahmitakse argumenteerimise asemel. Mis kõige hullem – suurimad sõnavõtjad kipuvad vaatama vaid ühte poolt.

Ma ei karda praegu pagulasi, keda Eestisse veel massiliselt tulnudki pole, vaid oma kaasmaalasi, kes lähevad Toompeale meelt avaldama, käes hargid ja sildid sõnadega „Iga roju oma koju“. Need on inimesed, kes ähvardavad sotsiaalmeedias Eesti peaministrit omakohtuga. Fakti, et valitsus on öelnud, et nad teevad kõik, et Eesti saaks pagulasi vastu võtta vaid vabatahtlikus korras, ei arvestata.

Kordan – probleem pole arvamuste erinevuses. Asi on väljendusviisis. Teie sõnadel on suurem võim kui vaid enda väljaelamine.