Milleks müüa lüpsilehma?
Praegune valitsus näitab end halva peremehena, kes on valmis lüpsilehma maha müüma, et poest piima osta, leiab riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimees Kadri Simson.
Majandus- ja taristuminister Kristen Michali plaan kaasata AS Eesti Posti (Omniva) omanike ringi erakapitali muudab postiteenused kallimaks ja kahandab teenuseid, mida postifirma maal pakub. Postiteenused koonduvad üha enam suurematesse keskustesse ning riigi seisukohast ei ole seda strateegilist valesammu võimalik heaks kiita.
Mida enam teenused keskustesse koonduvad, seda enam peavad keskustest kaugemal elavad inimesed maksma märkimisväärset lisa eluks vajalike teenuste eest, on see siis pensioniraha kättesaamine, kirja või paki saatmine.
Eraldi küsimus tekib seoses sularaha kättesaadavusega ning see probleem puudutab paljusid väljaspool pealinna ja maakonnakeskusi tegutsevaid ettevõtjaid. Kui pangad on maapiirkondade sularahaga varustamisest sisuliselt loobunud, siis riiklikult strateegiliselt olulise otsusena on Eesti Post võtnud enda kanda sularaha pakkuja rolli seal, kuhu pangad ise kontoreid ega sularahaautomaate rajada ei taha.
Postkontor on sularaha kättesaamise koht
Paljudes piirkondades on sularaha ainukeseks kättesaamise kohaks postkontor, nende sulgemise järel tekib oht, et sularaha kättesaadavus halveneb kriitilise piirini. Mis saab aga siis, kui uus omanikering otsustab, et sularahateenust ei ole enam üldse mõttekas pakkuda?
Riikliku postifirma teenuste kärpimine ja eriti maainimestele kalliks kujunevate lisateenuste pakkumine on olnud niigi arusaamatu, arvestades et ettevõte teenis eelmisel aastal 1,3 miljonit eurot kasumit. Siit tekib omakorda küsimus, miks riik tahab müüa osa ettevõttest, mis riigi kui omaniku seisukohalt teenib kenasti kasumit ja jagab riigile kopsakat maksu- ning dividendiraha (Sel aastal tasus ettevõte riigieelarvesse dividende 1 miljonit eurot, millele lisandus tulumaks 0,25 miljonit eurot.)
Reformierakonna plaan teenida riigieelarvesse ühekordset tulu on lühinägelik ning ei arvesta riigi pikaajalisi huve. Kõige halvema stsenaariumi korral näeme Eesti Raudtee-saaga kordumist, kus algselt tehtud viga läheb hiljem kalliks maksma. Praegune valitsus näitab end halva peremehena, kes on rahapuuduses valmis lüpsilehma maha müüma, et poest piima osta.