Soome langus nõelab Eestit

Tänavu esimese poolaasta lõpus leidis Soome majandus end üsna ebatavalisest positsioonist. Rikkaimate klubisse ja oma konkurentsivõime ning innovaatilisuse poolest pidevalt maailma kõige tugevamate hulka kuuluv Soome oli teises kvartalis ainuke Euroopa Liidu liikmesriik, mille majandus võrreldes esimese kvartali ja eelmise aastaga kahanes. Tõsi küll, tühised 0,4 ja 1,0%, aga ikkagi oli see Euroopa üldiselt stabiliseeruva majanduse foonil selge tagasiminek.

Kui tavaliselt pole sellise marginaalse kõrvalekalde pärast tasunudki eriti pead murda, tundub praegu, et tegu on millegi olulisemaga kui protsendipunkti suurune tsüklinihe: nimelt fundamentaalse iseloomuga kohanemisraskustega Soome sotsiaalmajanduslikus ülesehituses. Paraku on sellistest kohanemisraskustest väljatulek raske ja aeglane. Liiati ei saa keegi garanteerida isegi seda, et see üldse võimalikuks osutub. Maailmas on ju palju selliseid riike, kelle kohta võib öelda – endised rikkad riigid. Ükskõik, kas siis enda poliitikavigade või maailmas aset leidnud suurte muutuste tõttu.

Oma majanduskasvule uut tuge otsivale Eestile ei tähendaks selline areng Soomes midagi rõõmustavat. 

Kuigi Eesti eksport Rootsi on mõnevõrra suurem kui Soome, võib Soomet siiski pidada Eesti kõige olulisemaks kaubanduspartneriks. Moodustab ju kaaluka osa Eesti ekspordist Rootsi ühe rahvusvahelise haardega firma sisekäive, mis on küll Eesti eksport Rootsi, kuid selle ekspordi sisuks ei ole sugugi meie tootjate konkureerimine Rootsi turul ega kusagil mujal. Eesti ei ole siin ei toodangu looja (olgu siis alltöövõtjana või kuidagi teisiti) ja müüja, vaid tööjõu pakkuja ja majanduskeskkond.

Seekord on Soome majandusaktiivsuse taastamiseks ja uuele kasvutrendile asumiseks vaja teha palju rohkem ja midagi teistsugust, kui on varem tehtud. Soome peab kohanema selle viimastel kümnenditel pikkamööda formeerunud sotsiaalmajandusliku reaalsusega, mida ta seni suurel määral ignoreerida on suutnud.

Soomet ees ootavate kohanemisraskuste eriline rõhk paistab olevat tingitud just sellest, et Soome on seni erakordselt edukas olnud ja suutnud globaliseerumise ja liberaliseerumise tõttu vältimatuks muutuvaid, kuid sotsiaalselt ebameeldivaid kohanemisprotsesse liig kaua edasi lükata. Kuid finantskriisi järgses maailmas saab iga päev järjest vähem edasi lükata üldistele trendidele, sealhulgas globaliseerumise ja demograafiliste muutuste mõjule reageerimist. Ja nüüd seisab ka Soome silmitsi raskemaks muutunud konkurentsitingimustest ja elanikkonna vananemisest tulenevate väljakutsetega.

Nende väljakutsete mõju on Eestile kahetähenduslik. Soome on võrreldes Eestiga järgmised paarkümmend aastat tunduvalt nirumas demograafilises olukorras. Kui Eestis on parimas tööjõus, see on 25–54aastaseid 42% elanikkonnast, siis Soomes on neid üksnes 38%. Seetõttu pole imestada, et Soome suudab ka majandusliku languse olukorras nii paljudele eestlastele tööd pakkuda ja jääb seda pakkuma ka lähitulevikus.

Kuigi võimalus Soomes või mujal tööd leida on hetkel meie meie sotsiaalmajanduslikele probleemidele tuntavaks leevenduseks, on see tunnistus ka sellest, et Eestimaa ise kõiki oma lapsi praegu toita ei suuda. Teiseks peame arvestama ka seda, et Soomes moodustavad kuni 15–24aastased, see on homsed töötegijad, 12% elanikkonnast, Eestis aga üksnes 10%, mis sunnib meid võõrsil töötamisele juba mõne aja pärast teisiti vaatama.  

Kuid hetkel ei tähenda 25–54aastaste väike osatähtsus Soome elanikkonnas üksnes kroonilist vajadust võõrtööjõu järele, vaid ka 57% suurust ülalpeetavuse määra. Meenutagem, et meile kipub ka meie 52% suurune määr üle jõu käima ning et Soome probleemi ulatuse tajumiseks peame suuremale ülalpeetavuse määrale lisama ka hoopis teisest klassist sotsiaalkulutused kui Eestis.

Soome ei saa praeguses olukorras kuigivõrd toetuda eelmistest kriisidest väljatuleku kogemustele, sest nii maailm kui ka Soome on viimase kümne-kahekümne aastaga liiga palju muutunud. Esiteks pole Soome valitsusel enam kasutada neid hoobasid ja ressursse, mida ta veel vähem kui paarkümmend aastat tagasi kasutada sai. Teiseks on globaliseerumine astunud suure sammu edasi ja aneemilise majandusega maailmas, tingimustes, kus kapital vabalt liikuda saab, leidub järjest vähem investoreid, kes sellisesse kallineda ähvardavasse majanduskeskkonda investeerida soovivad.

Eestile võiks selline olukord ühest küljest tähendada mõnevõrra suuremaid Soome investeeringuid, kuid paraku pole neid seni eriti märgata. Ilmselt pole meie majanduskeskkond selleks eriti soodne. Odavuse võlu on kadunud ja pole märgata, et siin toimuks pidev ja tajutav tegevus investeerimiskeskkonna parandamiseks.

Kuid ka juhul, kui me suudame end millegagi investoritele huvitavamaks muuta, peame senisest rohkem hakkama mõtlema uutele partneritele ja turgudele. Arvestama sellega, et vananeva rahvastikuga Euroopa turu kasv ei saa juba objektiivsetel põhjustel pikas plaanis paljude arengumaadega sammu pidada.

Nii Soome kui ka meie peame arvestama sellega, et surve heaoluriigile on kõigi nende jaoks, kes esindavad maailmamajandusest vähemat kui 50%, vääramatu jõud; et selsamal moel nagu on ühtlustunud maailma kaubalettidel olevad kaubad, hakkab ühtlustuma ka kaupades sisalduva lisandunud väärtuse jaotus ja koos sellega ka töötajate sotsiaalsed garantiid.