Palgapidu katku ajal

Hiljuti teatas statistikamet järjekordsed keskmise palga numbrid – 2015. aasta teises kvartalis oli Eesti keskmine palk 1082 eurot. Eks see number paneb pead vangutama nii töötajad kui ka ettevõtjad. Kõik küsivad üksteise võidu, et huvitav, kes sellist palka maksab või kus sellist palka saadakse. Keskmine on keskmine, nii nagu ei näita Eesti meeste keskmine pikkus suurt midagi, ei näita ka palga aritmeetiline keskmine. Palju õigem oleks avaldada ja analüüsida mediaanpalka.

Tegelikult ei ole aga palga suurus praeguses kontekstis väga oluline. Majanduse konkurentsivõime võtmes on hoopis olulisem palga muutus ehk palgakasv. Teise kvartali andmed näitasid meile, et kvartali lõikes oli palgakasv 7% ja aasta lõikes 6%. Palgakasvu vedasid kinnisvarasektor, põllumajandus ja meelelahutustööstus, ehk ilmselgelt erasektor ning valdkonnad, kus keskmine palk suhteliselt madal. Neile järgnesid tervishoid ja haridus, mis valdavalt on avalik sektor. Seega ei saa üheselt väita, et palgatõusu taga on ainult avalik või erasektor. Muret peaksid tegema hoopis kasvunumbrid.

Mikroökonoomika üks põhitõdesid on, et erasektor saab palka maksta nii palju, kui töötaja talle oma valmistatud toodangu/teenusega lisandväärtust loob. Teisisõnu, mida rohkem raha töötaja ettevõtjale sisse toob, seda suuremat kompensatsiooni võiks ta palgana ka saada. Teoorias.

Siit tulenevalt saab kõrgemat palka maksta siis, kui see lisandväärtus, mida luuakse, ka kasvab. Lisandväärtus võib kasvada siis, kui kasvavad hinnad ehk meil on inflatsioon. Eelmisel aastal oli tarbijahinnaindeks aasta lõikes isegi miinuses ning ka selleks aastaks hinnatõusu ei prognoosita.

Teise variandina palgakasvuks võiks olla tootlikkuse tõus ehk väikesemate ressurssidega rohkem toodangut. Olgu selle tootlikkuse tõusu taga kas ressursside kokkuhoid või paremad tehnoloogiad, vahet pole.

Vaadates aga tootlikkuse kasvu dünaamikat, näeme, et see jääb päris oluliselt alla palgakasvu dünaamikale. Vahe hakkas eriti järsult kärisema 2013. aastal, kui palgad kasvasid 8% ja tootlikkus vaid 5%.

Mis sellisel juhul juhtuda võib ja kuidas see mõjutab ettvõtja käitumist?

Eks ettevõtja esimene reaktsioon on kulusid kokku hoida ning kui palka on raske langetada, siis inimesi koondada. See aga ei ole kerge otsus, sest kui majanduses peaks hakkama paremini minema, peab hakkama uuesti uusi inimesi otsima.

Olukorras, kus tööpuudus on madal ja vaba tööjõudu pigem napib, on see riskantne käik. Seega lähevad käiku n-ö vanad varud ja/või ettevõtete kasumlikkus hakkab vähenema. Kui vaadata SKP statistikat, siis näeme, kuidas ettevõtete kasumite (SKPs on selleks kategooriaks tegevuse ülejääk ja segatulu) kasvunumbrid muutusid alates 2013. aasta teisest poolest negatiivseks. Samas kui tööjõule tehtavad väljamaksed kasvasid jõudsalt ligi 10% aastas.

Eile tuli värske uudis statistikametist, et ettevõtete kasumid on võrreldes eelmise aastaga 15% langenud. Mida see tähendab ettevõtetele? Kindlasti vähendab see ettevõtete investeerimisvõimekust, lisaks sellele võib mingil hetkel küpseda otsus, et kontor tuleb Eestis kinni panna ning liikuda riikidesse, kus tööjõukulu on madalam. See omakorda tähendab suurenevat tööpuudust ja suurenevaid sotsiaalseid kulutusi riigile.

Näitajat, mis võtab kokku ühelt poolt palgakasvu ja teisalt tootlikkuse kasvu, nimetatakse tööjõu ühikukuluks. Kui see näitaja on positiivne, siis palgad kasvavad kiiremini kui tootlikkus, ja eespool kirjeldatud stsenaariumide realiseerumistõenäosus kasvab. Kui vaadata tööjõu ühikukulu dünaamikat, siis on õhus 2007–2008 olukorra kordumise oht. Aastal 2007 hakkasid palgad võrreldes tootlikkusega samamoodi ennaktempos kasvama ja tulemuseks oli suur koondamistelaine 2008. aasta sügisel.

Üheks päästerõngaks olukorras oleks uute turgude leidmine ning siit tulenev ekspordi kiirem kasv. Ehk meid võiks päästa välisturg. Kui me vaatame praegust globaalset majanduslikku keskkonda, siis paraku siin on suhteliselt pessimistik perspektiiv.

Alustame Euroopa võlakriisist. Kreeka probleemid ei ole kuskile kadunud ja me peame kõik solidaarselt panustama Kreeka majanduse tuhast tõusmisele, kogu finantssektor on seetõttu muutunud ettevaatlikumaks, pluss Euroopa Keskpanga regulatsioonid panganduse ohjamiseks ja suhteliselt abitud katsed raha juurdetrükkimisega majandusele elu sisse puhuda.

Kõigele sellele lisandub põgenikekriis, mille sotsiaalmajanduslikke mõjusid me praegu veel ei oska tegelikult hinnata. Paraku ei ole see veel kõik. Ukraina-Vene kriis ei näita kuskilt lõppemise märke ja vastastikused sanktsioonid mõjutavad päris rängalt mitmeid majandussektoreid, eriti toiduainetetööstust. Kogu põllumajanduse kohal ripub veel seatootmise halvamise kirves, läbi seakatku. Seatootmise krahh tähendab suuri probleeme ka söödatootjatele jne, käivitub terve probleemideahel.

Tulles globaalse olukorra juurde tagasi, ei oska me praegu veel öelda, kas hiljutine maavärin Hiina väärtpaberiturul on ühekordne nähtus või on see sissejuhatus tõsisemale majanduskasvu aeglustumisele Aasias.

Seega võib ju öelda, et üldiselt läheb Saksamaal praegu hästi ja siit tulenevalt vaatavad ka Skandinaavia riigid tulevikku optimistlikumalt, samas kui taevas on ähvardavalt pilves ja ebakindlust tuleviku ees järjest rohkem. Palgakasvu numbrid meenutavad selles kontekstis pigem natuke pidu (sea)katku ajal.