Ära koonda, parem arenda

Lähema kümnendi jooksul on oodata tehnoloogia hüppelist arengut. Meie ettevõtetes aga ei pöörata inimeste vähesele muutumisvalmidusele piisavalt tähelepanu. Kes kohe uuendustega kaasa ei tule, need koondatakse. Kust võtta paari aasta pärast töötajaid, kes uusi tehnoloogiaid kasutada oskaksid?

Esiteks peaksid tootjad otsima võimalusi, kuidas oma oskusi keskkonna muutustele vastavalt ära kasutada. Teiseks peaksid firmad kasutama oma kapitali, et inimeste oskuseid tulevikuks arendada, mitte neid koondada. Näiteks pika ajalooga Soome ettevõte Kemira tootis varem tööstuskemikaale ja väetisi, mis reostasid loodust ja vett. Hiljuti aga suunas Kemira oma inimeste oskused veepuhastustehnoloogiate loomisele ning on selles valdkonnas globaalne turuliider.

Üsna arglikult ja aeglaselt astutakse samme, et välistööjõud Eestisse ning erivajadusega inimesed tööturule jõuaksid. Kuna elukestva õppe kontseptsioon tekitab siinmail vähem võõristust, tuleks vähemalt seegi ettevõtete tegelike tööjõuvajaduste vankri ette rakendada. Siin on kolm ettepanekut, kuidas aidata inimestel omandada vajalikke oskusi, et koos Eesti majandusega tulevikus hakkama saada.

Eesti edu üks kriitilisi tegureid on tekitada inimestes muutumisvalmidust. Inimesi tuleb selleks natuke sundida, iseenesest muutuda ei taheta. Selles saavad just tööandjad, täpsemalt juhid ja personalijuhid palju ära teha.Kui inimesed saavad koduettevõttes samm-sammult muudatustega harjuda, siis on neil ka vähem hirmu suuremate muutuste, näiteks tehnoloogia arengu ja tööalase (ajutise) mobiilsuse ees. Ettevõtted võiksid senisest enam kasutada näiteks tehasesisest rotatsiooni, ka lihtsamatel ametikohtadel, premeerida neid, kes end tööalaselt arendavad ning korraldada kõikidel tasanditel muutustega toimetuleku koolitusi.

Suurettevõtetel on tööjõuvajaduse muutumisel mugavam ja odavam senised töötajad koondada kui laiemalt mõelda ning oma inimesi muutusteks ette valmistada ja neile ümberõppevõimalusi pakkuda. Seetõttu on oluline, et riik paneks õla alla oskusliku tööjõu arendamisel, mida Eesti ettevõtetel rahvusvahelises konkurentsis püsimiseks vaja läheb.

Üks lahendus oleks töötukassa kaudu toetuse jagamine neile ettevõtetele, kes oma töötajaile praktilisi ümberõppeprogramme ja töövarjupäevi korraldavad. Veelgi tulemuslikum võiks olla eri osapoolte kaasamine lahenduste leidmisse ning koostöö ergutamine. See tähendab, et riiklikult määratletakse sektorid, kus kvalifitseeritud tööjõu puudus on kõige teravam. Raha jagatakse konkursi korras eri organisatsioonidest moodustunud partnerlustele, mille osalised just nende sektorite tööjõuvajadusi mõistavad ning töötajaid koolitada suudavad.

Sarnane programm algatati paar aastat tagasi Marylandi osariigis USAs, mis on suuruse poolest Eestiga võrreldav. Sealses esimeses toetusvoorus võitnud projektide hulgas olid esindatud nii tervishoiu, küberturvalisuse kui tootmise valdkonnad. Partnerlustes teevad koostööd näiteks eraettevõtted, erialaliidud, kodanikuühendused, kõrg- ja kutsekoolid ning teised koolitusasutused.

Tööstusettevõtetes muutub tööjõuvajadus seoses rahvusvaheliste tellimuste täitmisega pidevalt. Harvad pole juhused, kui hulk töötajaid koondatakse ning paari kuu pärast hakatakse samu ja uusi inimesi tööle võtma. See räsib inimesi ning teiselt poolt kahandab koondamishüvitiste maksmise mõistlikkust.

Ettevõtted samas tööstusharus või sarnaste tootmisoperatsioonidega võiksid sõlmida koostöökokkuleppeid, mis võimaldaks neil töötajaid ajutiselt vahetada. Praegu piirab sellist tegevust nii seadusandlus kui ka inimeste valmisolek tööalaselt liikuda.

Eesti soovib odava allhankemaa positsioonilt välja kasvada. Selleks, et ettevõtete tootlikkust ning töötajate sissetulekuid suurendada, tuleb astuda jõulisemaid samme inimeste arendamiseks.