Alampalk tuleb kaotada

Igapäevatöös ettevõtjana näen ning tunnetan, et töötaja jaoks on alampalga määra kehtestamine kahtlemata oluline. Tahame või mitte, aga kahjuks on Eestis siiski suur hulk inimesi, kelle sissetulekuks ongi just miinimumpalk.

Samas, kui me vaatame protseduuri, kuidas alampalk kehtestatakse, siis selles otsustusprotsessis ei mõelda mikroettevõtjate peale. Läbirääkimisi peavad ametiühingud ja tööandjate keskliit, EVEAt sellesse protsessi ei ole kaasatud.

Võib-olla peakski alampalga määr puudutama siis ettevõtteid, kus on töötajad ametiühingu liikmed: suured tootmisettevõtted, jaekaubandusketid. Ettevõtted, kus on aga viis töötajat ja kes on tihti iseendale tööandjaks, võiks sellest kohustusest vabaneda. Kui kuskil väikeses maakohas tuleb maksta paarile inimesele 300 eurot, sest rohkem äritegevus lihtsalt ei võimalda, või peavad nad riigilt abiraha saama, siis kumb on jätkusuutlikum? Tundub, et ei saada aru lihtsast põhimõttest, et palgafond ei saa olla suurem kui äriühingu käive.

Praegune alampalga määra kehtestamine on usaldamatus ettevõtja vastu, eriti mikroettevõtja vastu. Saaksin aru, kui meil oleks tulumaksuvaba miinimum võrdne ­alampalga määraga, siis oleks see loogiline. Me kohtame usaldamatust riigi poolt igal sammul, täpselt samasugune näide on autode ja tehtavate kulutuste käibemaksuga maksustamine. Riik on veendunud, et kasutus on 50 : 50, mitte 10 : 90, või 30 : 70 jne, nagu see on tegelikult – ettevõtjatel ei lasta ise otsustada sellistes küsimustes.

Praegu tean, miks see on nii. Suurem osa seadusandjatest ja ametnikest ei ole ettevõtlusega kokku puutunud ega oska ennast panna olukorda ettevõtjana. Rääkides ettevõtjatega, siis seda tunnetust ei saa ka tekkida, kui ei ole kogemust. Võid küll õppida õpiku järgi uisutama, kuid jääl oled esimesi samme tehes suure tõenäosusega selili.

Palgaturg vabaks

Loomulikult tuleks palgaturg täiesti vabaks lasta. See tähendab, et ei ole üldse alampalka ja iga inimene ise otsustab, missuguse palga eest ta on nõus töötama.

Samuti on ettevõtjad pandud raskesse ning paindumatusse olukorda, mis puudutab näiteks kehtestatud sotsiaalmaksu miinimumi. Sotsiaalmaksu miinimumkohustus ehk kuumäär takistab osalise tööajaga töötamist (kui ei rakendu seaduses toodud erandid). Tuleks kaaluda erandite laiendamist, kuumäära vähendamist või maksustada kuumäära ainult ravikindlustuse osaga (13%). Sotsiaalmaksu proportsionaalsus tööajaga, eesmärgiga soodustada noorte/naiste või alternatiivina ka eakate (hõive jätkamine) hõivet ning osalise tööajaga töötamist – üle tuleb vaadata sotsiaalmaksu miinimumkohustusega seonduv.

Töölepinguseadus tuleb muuta paindlikumaks, et soodustada paindlikke töösuhteid, mis rahuldaks Y-põlvkonda, välisõppejõudude, välistööjõu, osalise ajaga töötajate, väikesi lapsi kasvatavate isikute, õpilaste, erivajadustega isikute, pikaajalist töölt eemal olekut vajavate isikute jne võimalusi töötada vastavalt tööandja ja töötaja kokkulepetele. Praegu on probleemiks sotsiaalmaks miinimumpalgalt olenemata tööajast, puhkuse arvestus täistööajalt, tähtajalise lepingu piiratus, täpsete töötundide kokkuleppimise kohustus, töösuhte peatamise võimaluste piiratus jne.

Paindlikumad maksud

Paindlikumaks võiks muutuda ka väikeettevõtja maksuarvestust, näiteks lubada rohkem kasutada kalendrikuust pikemat maksustamis­perioodi või lihtsustatud arveid või lubada käibe­maksu arvestust kassapõhiseks – see kindlasti aitaks lahendada ka likviidsusprobleeme ning selle kaudu saaks ettevõtjad enam panustada vahendeid töötajate palkadesse.

Kahtlemata vajab mainimist, et kõik riiklikud toetused on seotud miinimumpalga nõudega, kuid riigikogulaste töötasu on miskipärast siiski seotud keskmise töötasuga. Ka siin on mõtlemise koht.

On ka mõned positiivsed arengud, mida valitsus on ära teinud. Kunagine ettevõtlusminister Urve Palo võttis kuulda ettevõtjate häält ning kuulutas välja ettevõtjate päeva. Justiitsminister Urmas Reinsalu algatas Eesti atraktiivsemaks majanduskeskkonnaks muutmise töögrupi arutelu. Neli ministrit alustasid projektiga “bürokraatia vähendamine“.

Tuletan meelde, et koalitsioonilepe ei ole kivisse raiutud. Vajame rohkem positiivseid ja julgeid muutuseid, et ettevõtluskeskkonda muuta paremaks ja atraktiivsemaks.