Macho suri välja

Silmapaistvate juhtide ehk mõnes mõttes ärimaailma eeskujude valimine on tänuväärt tegu mitmes mõttes. Üks olulisematest on see, et eeskuju käitumise muutmine on tõhusaim viis muuta kogu organisatsiooni käitumist. Üldistatult öeldes – apelleerides eeskuju ratsionaalsele enesehuvile ja seeläbi mõjutades tema käitumist, saab alguse suurem muudatuse elluviimine.

Žürii võimalus muudatusi ellu kutsuda käib ennekõike kriteeriumite ülesseadmise ning seejärel nendele vastavuse hindamise kaudu. Mille järgi saab hinnata inimeste vastavust juhi etalonile? Parima juhi konkursi hinnangul on komponentideks asutuse tulemused, juhi maine ja panus ühiskonda üldiselt. Kriteeriumid on õnneks laiad ning jätavad žüriile võrdlemisi vabad käed.

Muidugi saab ka väita, et organisatsiooni tulemused võivad olla head sõltumata juhist. Et juhi mõju tulemustele on väiksema mõjuga kui õige strateegia valik, hea ajastus või muud eelised, millega praegusel juhil on vähe seost. Usun, et tõde on kuskil vahepeal – vale oleks pidada juhi rolli organisatsiooni arengus vähetähtsaks, kuid ka välised tegurid annavad oma olulise osa.

Muutuv mõõdupuu

Kui praegu hinnatakse juhte maine, tulemuste ja ühiskondliku panuse järgi, siis mitte väga kauges minevikus on Eesti juhietalon olnud ka teistsugune – jõuline, kiirele tulemusele orienteeritud ja suhtumine inimestesse kui asendatavasse ressurssi. 1990. aastate macho-kuvand on pidanud taanduma praeguse maestro-kuvandi ees – juht kui süsteemide looja ja korraldaja ning masinavärgi administraator on pidanud teed andma juhile kui eestvedajale ja inimeste suunanäitajale. See on ka arusaadav, sest läänes 1960. aastatel alguse saanud humanistlikum lähenemine on edukam muutlikus keskkonnas teadmustöötajatega organisatsioonide juhtimises.