"Oma tee" otsing viib üksindusse

Pagulaskriisi võib vaagida nii inimlikest kui ka pelgalt ratsionaalsetest ja majanduslikest kaalutlustest lähtudes, ent Eesti tulevik sõltub ühemõtteliselt sellest, kas Euroopa Liit ja selle liikmesriigid suudavad põhiküsimustes teha ühiseid valikuid või rebeneb pingetes õhukeseks kulunud solidaarsus sootuks.

Endise Varssavi pakti riikide sisemised tõmblused ning demokraatiat, õigusriiki ja põhivabadusi kahtluse alla seadvad jõud soovivad justkui ise tõmmata ette uut eesriiet Lääne ja Ida vahele, sedakorda väärtuskonfliktil põhinevat. Pagulaskriisiga seonduv on vaid selle üks ilmsemaid manifestatsioone, ehkki võiks väita, et suutmatus immigratsiooni koostöös mõistlikult juhtida on seni äärmustena käsitletud ideoloogilised jõud toonud poliitilisse peavoolu. Siin on paslik tsiteerida Harvardi Ülikooli psühholoogiaprofessorit Steven Pinkerit, kelle hinnangul on tegu justkui epideemiaga, kus toksiline ideoloogia laieneb “üksikutelt nartsissistlikelt fanaatikutelt tervete elanikkondadeni, kes on valmis ellu viima nende tahet.”. See perspektiiv muudab ettevaatlikuks.

Ainult sootuks pimedusega löödud või küünilised kalkuleerijad saavad uskuda, et Ungari ajakirjandusvabaduse kärped ja kultuuritsensuuri idee või Poola ülemkohtu politiseerimine, rääkimata äsja välja käidud naiste õigusi radikaalselt kärpivast abordipoliitikast, teenivad mingitki ühise heaolu eesmärki.

Ent kriiside ajal – mida kestev sõjapagulaste tragöödia kahtlemata on – võtavad maad polariseerumine ja grupimõtlemine. Soovitakse rohkem joonduda nende taha, kes võtavad endale näiliselt mõtlemise ja otsustamise vastutuse, lubades võltsi varjupaika väliste ohtude eest. Lisaks vaevab arvestatavat osa postsotsialistlike riikide elanikest endiselt suutmatus ja soovimatus ise mis tahes otsustamises osaleda. Põhimõtteliselt pole vahet, kas gruppides seisvad inimesed vaatavad apaatselt pealt tänavanurgal aset leidvat peksmist või humaansete väärtuste kokkukukkumist. Just ükskõiksus äärmusluse vastu on kõige suurem oht, mitte radikaalsed hoiakud ise.

Muidugi on suure surve all ka Lääne-Euroopa ja ärevust tundmatu tuleviku ees tunnevad ka sealsed inimesed. Kasvav majanduslik ebavõrdsus on tekitanud täiendavaid struktuurseid pingeid. Nii Le Peni Front National kui ka väga sisserände vastu meelestatud Ida-Saksamaa valijaile toetuv Pegida on just tööliste seas tajutud ebaõigluse tõttu laienenud äärmusparempoolsete seast väljapoole. See kõik aga ei ole siiski kaasa toonud eemaldumist demokraatlikust riigikorrast või rahva enamuse vastandumist lääneliku maailmavaate aluseks olevatele üldinimlikele väärtustele.

Veel enam – sõltumata kogetud terrorist oma kodus väljendavad prantslased ja belglased seni suuremat valmidust aktsepteerida inimesi oma erinevustes ja valmisolekut erineva kultuuritaustaga inimeste vastu võtmiseks oma ühiskonda. Terrorirünnakute järgses Pariisis ei asutud tänavatel moslemeid küttima, vaid väljendati ühtsust ja inimlikkust kõigi vastu, kes soovivad ja tahavad Prantsusmaal elada rahulikult ja turvaliselt. Äsja seadustas Itaalia viimase Vana Euroopa riigina samasooliste tsiviilabielud, samal ajal lükkub meie kooseluseaduse rakendusaktide heakskiitmine aina edasi. Rootsi, kus umbkaudu viiendik elanikest pole kohapeal sündinud, näitab endiselt üles suuremat sallivust erinevate inimeste vastu. Arvamusuuringute kohaselt on Rootsis ühekohalistes protsentides inimesi, kes ei sooviks sisserännanuid või homoseksuaale enda naabriteks või töökaaslasteks. Eestis oli see protsent kümme korda suurem.

Peadpööritava kiirusega muutuv maailm teeb meid kõiki ettevaatlikuks. Ja kindlasti pole pealesunnitud, sootuks teise kultuurilise või religioosse taustaga inimeste integreerimine, saatigi veel kestvalt ebakindlates majanduslikes oludes, kus põliselanikegi ülalpidamine muutub aina keerukamaks, ühegi riigi unistus ega peagi olema. Hirm, et sõjapõgenikega tegelemine saab riikide igapäevaseks tegevuseks, on kasvatanud ja kasvatab veelgi majanduslikust ebavõrdusest sündinud ebaõigluse tunnet. Inimesed saavad aru, et mingit garantiid, et kõik sujub rahulikult või vähemasti suuremate probleemideta, ei saa keegi anda. Samas on suhtumine väärtushinnangute tasemel siiski teistsugune: uks on pigem lahti kui kinni ja otsitakse töötavaid lahendusi, mitte ei püüta riigipiiridele ja inimeste peadesse ehitada müüre. Müüride ehitamine viib märkamatult selleni, et olemegi end uste ja akendeta bastioni sulgenud, oma peas ja riigis üksi.

Võib arutleda solidaarsuse vajalikkuse üle teiste Euroopa riikidega ja küsida, kas see peab ikka olema absoluutne ja põhimõtteline – nemad toetavad meie riigi ja majanduse edendamist ja annavad suure osa meie igapäevasest julgeolekutundest, meie peaksime vastama põhimõtteliselt mis tahes jõukohase abiga, kui nad seda vajavad, küsimusi esitamata. Olen nõus, et päris nii sellele küsimusele vaatama ei peaks. Küll aga, käsitledes seda koos põhiväärtustega, millele ühiskond tugineb, võiks Lääne-Euroopa riikidel tekkida õigustatud küsimus, kas ühisosa, mille nimel pingutada, ikka Lääne ja Ida vahel on üleüldse olemas. Kas meie ühisosa on piisavalt suur, et püüda koos hoida aina kaugenevamate huvide ja väärtushinnangutega riikide kooslust? Euroopa Liit sai 1950ndatel alguse Kesk-Euroopa riikide ühisest soovist vältida relvastatud konflikte ja ühiselt toimetades võimendada üksteise ja iseenda majanduskasve, lähtudes sealjuures demokraatlikest väärtustest ja inimõigustest, vältides vastandumist ja olles üksteise suhtes solidaarsed. Praegune pilt kaugeneb sellest aina.

Kui ei teki häälekat enamust, kelle jaoks on oluline olla osa Euroopast, kasvab oht, et kusagile kunagise raudse eesriide piiride kanti tõmmatakse uus eesriie. Selle aga tõmbavad ette inimesed meie endi seast, kes seejärel, eemal manitseva Lääne-Euroopa tähelepanust, loodavad asuda ühiskonda raiuma omanäoliseks. Kui hakatakse rääkima erilisest „Eesti teest“ ja meie omanäolisusest võrreldes muu Euroopaga, oleme astunud järgmise sammu enda eraldamiseks. Ajalugu tõestab, et niinimetatud oma tee on enamasti esimene samm totalitaarse ideoloogia ja sellel põhineva riigi poole. “Oma tee“ otsingud viivad meid nii julgeoleku kui ka majandusliku heaolu mõttes maailma, kus miski pole enam meie endi kätes. Oleme üksi ja otsuseid tehakse kusagil mujal.

Toimumas on paljugi, mida me üksi mõjutada ei suuda. Järelikult tuleb mõelda ja katsuda probleeme lahendada teistega koos. Peame aru saama, et maailm ei lõpe Narva taga või Ikla piiripunktis. Me ei saa oma otsuseid teha ainult oma tundeid või kaalutlusi arvesse võttes.

Meie valida on, kellega koos me sammu seame ja probleeme lahendame. Peame saama aru, et mida tahes meie ka arvame või otsustame, toimuvad üleilmsed arengud ja Euroopa muutumine meie valikutest sõltumata. Meie valikud saavad suunata peamiselt seda, kas me maandume lõpuks „läänes“ või mõistame ennast osaks mingist mõnevõrra kafkalikust ja kindlasti ebastabiilsemast „uuest idast“. Meie valikutest sõltub ka see, kui omapäi me oma turvalisuse tagamisel jääme. Vaatame peeglisse ja küsime, kas tahame olla osa demokraatlikust, inimväärtusi austavast, üksteise turvalisust toetavast Euroopast või kuulume kuhugi mujale. Vastus sellele küsimusele peaks aitama lahendada ka mitu muud dilemmat.