Me ei ole nii terved, et vähe kulutada

Tervishoiusektor on olnud äärmiselt tubli ja aastaid pingutanud, et ettenähtud vahenditega hakkama saada, ja püüdnud muutuda üha efektiivsemaks. Kõik tunnevad uhkust, kui saavutame rahvusvahelistes edetabelites esikoha kui kõige kulutõhusam tervishoiusüsteem – mis tähendab, et meil saavutatakse võrdlemisi head tervisenäitajad väikeste kuludega –, süvenemata isegi edetabeli koostamise metoodilistesse detailidesse ning sellesse, mis peitub sõna „efektiivsus“ taga.

Kipume unustama, et efektiivsus ei tähenda ainult madalaid kulusid, vaid vaadata tuleb ka seda, mida kasutatud rahasumma eest saadakse. Tervishoius on tulemuse mõõt inimeste tervis. OECD võrdluses on Eesti naise keskmine eluiga 82 eluaastat jõudmas peaaegu OECD keskmiseni, kuid näiteks Jaapani naistel on meie ees siiski viieaastane edumaa. Seevastu Eesti meestel on oma keskmise 72 eluaasta juures vaja OECD keskmiseni jõudmiseks viis aastat kauem elada ning Jaapani meeste keskmise elueani jääb suisa kaheksa aastat. Muidugi, eluiga ei sõltu ainult tervishoiust, vaid ka paljudest muudest teguritest.

Tervishoiusüsteemi toimivust võib mõõta ka kvaliteetse ja õigeaegse raviga ennetatava suremuse näitajaga (amenable mortality), mis 2013. aastal oli Eestis 219 surma 100 000 inimese kohta. Mitmes Euroopa Liidu riigis, näiteks Rootsis, Taanis ja Hollandis, jääb see näitaja alla 100. Nende riikide ühisnimetaja on, et nad kulutavad tervishoiule suhteliselt enam avaliku sektori raha.

Efektiivsust saaks suurendada kulude kokkuhoiuga, kui meil oleks tervishoiusüsteemis ülemäära ressursse. Tervishoius on olulisim ressurss tervishoiutöötajad. Arstide suhtarv elanikkonnas on meil lähedane ELi ja OECD keskmisele. Kui aga jutt läheb õdedele ja tervishoiuspetsialistide (nt füsioterapeudid), siis on meil neid oluliselt vähem. Näiteks, kui õdede suhtarv elanikkonnas oleks meil sama mis Euroopa Liidus keskmiselt, siis peaks meil olema süsteemis tööl ligi 3500 õde rohkem ning kui nad saaks õdede keskmist palka, siis juba üksnes täiendav palgafondi kulu oleks enam kui 60 miljonit eurot aastas. Süsteemis praegu puudu olevad spetsialistid tähendavad paratamatult patsientidele mingil moel saamata jäänud tähelepanu, abi ja hoolt ning selle kaudu kehvemat tulemust.

Vananev elanikkond teeb rahakoti õhemaks

Tervishoiusüsteemi vaieldamatult suurim väljakutse on elanikkonna vananemine. Eesti tervishoidu mõjutab see otseselt kahel moel. Esiteks jääb tervishoiu rahakott sellest õhemaks, sest on endiselt sõltuv vaid töötajate palga maksustamisest. Teiseks tähendab see suurenevat nõudlust tervishoiu järele. Juba praegu läheb ligi 40 protsenti ravirahast vanemate kui 65aastaste inimeste tervishoiule ning tulevikus see osakaal kasvab ja kulude kokkuhoidu nende inimeste arvel loota ei ole. Tulemuslikumaks saaks süsteemi kindlasti muuta, kuid kulusid see kokku ei hoia.

Tänasel Eesti 65+ inimesel on keskmiselt kolm kehalist piirangut oma igapäevaeluga toimetulekul, millega oleme Euroopa tasemel edetabeli esiotsas. Depressiooni esinemiselt lausa juhime edetabelit ja kodus elavatest eakatest kannatab ligi 20% iga päev tugeva või väga tugeva valu käes. Võrdluseks, rahvusvaheliselt jääb see protsent pigem alla viie. Tervishoiusüsteemil on suur roll nende näitajate paremuse suunas nihutamisel. Igapäevaelu piirangute puudumine võimaldab inimesel ühiskonda ise panustada, east sõltumata. Enam „kulutamine“ aitaks oluliselt meie eakate tervist parandada, suurendaks nende ühiskondlikku panust ja seeläbi oleks ka meie tervishoiusüsteem efektiivsem. Seega, kas me räägime ikka kulutamisest või pigem investeerimisest oma inimestesse?

Ravikindlustus vajaks aastas 130 miljonit eurot rohkem