Oravad vajavad puhkust

Reformierakond on valitsusse kuulunud järjepidevalt alates 2002. aastast. Nende seitsme valitsuse jooksul on peaminister tulnud kuuel korral Reformierakonnast. Reformierakonna valitsuses olemise ajal astus Eesti Euroopa Liitu, liitus NATOga, läbis tugeva majandusliku õitsengu perioodi, kus keskmine brutokuupalk enam kui kahekordistus, ning majanduskriisis kärbiti valusalt, kuid vajalikult. 2011. aastal asendati Eesti kroon käibes euroga. Kõiki neid aastaid saatis Reformierakonna tugev signaal eelarve tasakaalu tarvidusest. Takkapihta mäletame 2007. aasta riigikogu valimisi, mil Reformierakond lubas viia Eesti Euroopa viie rikkaima riigi sekka järgmise 15 aastaga.

Tõsi, viie rikkaima riigi sekka saamine on üheksa aastat hiljem vaid unistus, kuid meeles tuleks pidada, et teine kord on unistuse defineerimine olulisem kui selle tegelik kättesaamine. Need olid ajad, mil Reformierakonnal oli julgust ette võtta ja vähemalt proovida teha. Häbi meile, kes alavääristavad julgust ja teotahet!

Ärapanemise faas

Kui vaatame Taavi Rõivase viimaseid valitsusi, siis peab tõdema, et kuulda on vaid grandioossetest taristuprojektidest, kus eesmärk on maha laotada hulganisti asfalti (Kristen Michali neljarajaliste teede plaan) või läbi riigi kulgev raudtee ja näha liitlasvägede sõdureid Eesti pinnal. Sotsiaalmaksu määra 1protsendipunktiline langetamine jätab külmaks, sest tegelik kasu inimesele on parimal juhul mõned kümned eurod, kuid riik kaotab maksutulu miljonites.

Rõivase esimene valitsus oli värskendav, kui ministritena kaasati parteiväliseid inimesi. Kahjuks oli parteiline surve teise valitsuse ajal nii tugev, et kohtadele tuli määrata pikaajalised omad, mitte inimesed, kes oleksid parimad Eestile. Teisalt on aktiveerunud poliitikute võimuvõitlus sotsiaalmeedias, indikeerides, et progresseeruvast tahtest oleme jõudnud nukrasse ärapanemise faasi. Mainimata ei saa jätta nukraid korruptsioonijuhtumeid.

Kindlasti ei saa väheses ambitsioonikuses süüdistada vaid Taavi Rõivast. Kuigi tema on viimase kahe valitsuse dirigent, siis orkestrisse kuuluvad ka IRL ja sotsiaaldemokraadid. Dirigent ei puhu pasunast õiget nooti üksi välja, seda teeb iga liige orkestris. Selle asemel, et meedias näpuga üksteisele vibutada, tasuks mõelda, kuidas ise õige noot pillist kätte saada.

Vaja uut hingamist

Valitsuskoosseis vajab vahelduseks uut hingamist, sest julgeid unistusi enam välja ei hõigata. Võib öelda, et käib peenhäälestamine, mis praeguses maailmamajanduses tähendab, et paneme vanale kuudile kaks paani uut tapeeti – kõik saavad aru, et midagi tehti, kuid keegi ei suuda selles suuremat väärtust näha. Nagu palgatöötaja saab iga aasta kuu aega korralist puhkust, siis sarnane paus kõlbaks praegu koalitsioonile. Distantsilt suudame näha probleeme, mis varem võisid jääda varjatuks.

Tõenäoliselt moodustab uue koalitsiooni Jüri Ratase Keskerakond. Kuigi minu vaade soosib tugevalt võrdsete võimaluste ja vabaduse loomist kõigile, siis loodan, et uus koalitsioon ei jää liigselt kinni kala-õnge probleemide lahendamisel kala jagamisele. Sellegipoolest teen üleskutse uue koalitsiooni potentsiaalsele juhile: Jüri, ole hea ja ära lange Keskerakonnale omase populismi küüsi! Iga uus rekonstrueeritud tänavake ei vaja eraldi avamist ega lillekimbukeste vastuvõtmist. Eesti vajab uut majanduslikku õitsenguperioodi, mis on jätkusuutlik ja pika perspektiiviga. Eesmärgiks tuleks seada rikkam Eesti, kes suudab, tahab ja oskab edasi pürgida.

Äripäev pöördus kolme ja poolesaja arvamusliidri, omaniku ja juhi poole, kellelt palus kommentaare käimasoleva suure poliitilise muutuse kohta. Laekunud vastuseid avaldame jooksvalt, üldistuse teeme reedel ilmuvas kokkuvõtlikus loos.