Äkki on nad kirjaoskamatud?

Kohati tundub, nagu Eesti oleks ühiskondlikus suhtluses jõudnud tagasi kirjakeele ja kirjakultuuri eelsesse aega, mil kõige väärtuslikum viis infot põlvest põlve kanda oli regivärss ja rahvalaul. Laulik oli mütoloogiline kangelane ja laulul vägi sees. Poeetilisele ilule vaatamata on rahvalaul ja suuline pärimus üldisemalt aga kehv variant mahuka ja täpse info edastamiseks. Kujutlegem, et mõne kodumasina või telefoni kasutusjuhendid leviksid ainult suuliselt ja regivärsina, mida laulikud igal täistunnil linnaväljakul ette laulavad ikka nii, et järgmine püüab eelmise öeldu ühekordse kuulamisega meelde jätta. Selge ju, et info moondub kiiresti tundmatuseni ja esimene ettekandja võib selle üle vaid kaevelda nagu nüüd riigijuhid, kes alatasa peavad oma öeldut parandama, muutma ja tagasi võtma, süüdistades ajakirjandust ja avalikkust moonutamises ja lausa pahatahtlikkuses.

Nagu iga kirjaoskaja teab, on kirjutamine – kas või sotsiaalmeedias – üsna kindel viis enda arusaadavaks tegemiseks vääriti mõistmiseta. Aga samas on see rääkimisest rängem, mõtete kirjalikult loogilisse järjekorda panek on suur pingutus. Kui lobiseda näiteks keskmise raadiosaate tempos, ütleme, tuhat tähte minutis, tuleb mõne tunniga keskmise juturaamatu jagu teksti kokku. Aga katsuge see kokku kirjutada!

Juba Charles Darwin täheldas, et kui inimesel on instinktiivne kalduvus rääkida, nagu juba väikelaste häälimisest võib märgata, siis ühelgi inimlapsel pole selget ja instinktiivset kalduvust näiteks küpsetada, õlut pruulida või kirjutada. Ja seda viimast eriti. Rääkimise kas ühes või ka enamas keeles õpib laps selgeks mängides ja märkamatult, lugemine ja kirjutamine on aga oskused, mille omandamise kallal higistatakse aastaid ja väga paljudele ei saa see surmatunnini jõukohaseks.

Põhjus on lihtne. Keel on vanem kui meie liik oma moodsal kujul, alfabeedile toetuv lugemine ja kirjutamine aga väga uus leiutis, mis pole meie genoomi veel ühtki jälge jätnud. Lisaks on rääkimisel ja kirjutamisel mehaanilisest poolest hoopis põhimõttelisemaid erinevusi. Kõnelemine on lihtne, sest sotsiaalne läbikäimine kui selline on n-ö loomulik. Me räägime nendega, kellega oleme suhtlusvahekorras, ja nende puhul teame me paljusid piirtingimusi enne suhtluse alustamist ette (millised on nende teadmised, huvid, kalduvused, iseloom, meeleolu jne). Samuti saame me suhtluse ajal pidevalt jälgida lisamärke, partneri silma- ja näoreaktsioone, kehakeelt. Midagi sellist ei saa kasutada kirjalikul suhtlemisel. Järelikult nõuab oma võimalikele vestluskaaslastele kirjutamine hoopis suuremat täpsust, mõtestatust, suure auditooriumi huvide ja võimete sisemise mitmekesisusega arvestamist. Hea kirjutatud tekst on see, mis jõuab ühtviisi hästi pärale nii lihtsale mehele kui ka targale naisele.

Ja siit ongi vaid samm küsimuseni, miks riigijuhid meiega ainult rääkida tahavad, aga mitte meiega konkreetses kirjalikus vahekorras olla, kui on selge, et meid, valijaid on miljon ja me ei ole kõik omavahel läbikäimises nagu ürgkarjas. Ega saagi olla, Dunbari arvu järgi suudab inimaju keskmiselt hallata usaldussuhteid umbes 150 inimesega. Tähendab, riigi jagu kodanikke ei saa kuidagi olla üks suur lähisuhtepere, millena riigi poliitilised juhid tavatsevad kodanikke kohelda.

Eriti uus peaminister Jüri Ratas ei paista üldse hoomavat, et valitsuskommunikatsioon on hoopis midagi muud kui õõnsal pastorihäälel väikeste inimrühmadega vestlemine. Ikka nii, et Jüri räägib ja rahvas kuulab, kusjuures oma hilisemad hinnangud riigis valitsevale olukorrale kujundab ta sellistelt kohtumiselt saadud napi tagasiside järgi ning paistab ette kujutavat, et see ongi üldine avalik arvamus. Aga kas me teame midagi Jüri Ratase (või valitsuse mis tahes liikme) kaalutud kirjatöödest? Mitte kõige vähematki.

Nii ongi need, kes peaministri ja tema kolleegide jutte ametiasjus, mitte meelelahutuseks kuulavad, püsti hädas. Ajakirjanikud püüavad poliitikute mõtteid üles kirjutada, aga suudavad ses olla umbes sama täpsed nagu 17. sajandi valgustatud baltisaksa pastorid Heinrich Stahl või Heinrich Göseken toonase talurahva keelt paberile pannes. Rääkiva valitsuse tegelikest kavatsustest ja igapäevasest tegevusest pole võimalik tõsisemaks hindamiseks piisavalt aru saada, ja sellele saab olla ainult kaks seletust, üks koletum kui teine: nad kas ei taha või nad ei oskagi oma mõtetele kirjalikku kuju anda.

Soov hoida kommunikatsioon suulise ja seega ebatäpsena on mõistetav. Ebatäpsus annab poliitikutele inimlikkuse mõõtme. Eeldatakse, et rahvas tahab oma juhte näha samamoodi ekslike ja nõrkadena nagu vanad kreeklased oma jumalaid kujutasid. Suulised pisivead, millele koondub võimalike kriitikute tähelepanu, võimaldavad meil rääkijaid omaks pidada ja neile andeks anda, et nende jutud ja teod kokku ei klapi. Vähene ekslikkus tuleb mainele kasuks. John Meynard Keynes märkis kunagi: „Kogemus õpetab, et inimese mainele on kasulikum tavalisel moel läbi kukkuda kui tavatul teel edu saavutada.“ Järelikult, kuni kehtib praegune erakondlik valimissüsteem ning juhtide edutamise loogika, saame ka turvaliselt ühest veast teiseni marssivaid jutumeeste valitsusi, aga mitte kirge, veendumust ja julgust midagi tõeliselt suurt korda saata (näiteks sellist, mis kaotaks meie elujärje vahe Põhjamaadega).

Teine võimalus on veel hullem. Mis siis, kui keskmine eesti poliitik (tean, on raamatuid kirjutavaid erandeid) ei olegi võimeline pikemat mõtestatud teksti kirja panema? Kirjutamine on lugemisega lahutamatult seotud. Kes hästi kirjutab, on alati ka palju lugenud. Kui nad ei kirjuta, siis äkki nad ei loe ka midagi peale ametnike poolt kuhjaviisi ette antavate kantselei- ja õiguskeelsete dokumentide, mille juures teesklevad arusaamist, kuigi mõistavad parimalgi juhul vaid sõnu, mitte mõtet, ning viskavad otsuse langetamiseks mõttes kulli-kirja. Et nii ei ole, saab iga minister hõlpsasti näidata, kui mõnes ainult suusooja tootvas telesaates käimata jätab ning vabanenud ajal paberil ühe poliitilise teoreemi vigadeta ära tõestab. Kuni nad kirjutama ei hakka, pean neid kirjaoskamatuks ja ühiskondliku heaolu kasvatamisel täiesti kasutuks.