Sinu elu valges riigis

Valges riigis võiks olla teisiti. Poiss, keda pekstakse, võib olla musta nahavärviga. Ta võib kõneleda keelt, mis ei ole eesti keel. Suured poisid võivad sulle öelda, et see väiksem saab asja eest: tema vend on homo ja kolgitav olevat öelnud, et isegi neil, kes armastavad omast soost inimest, on õigus selle maa peal elada. Tal võisid aga olla lihtsalt pruunid silmad või isalt päritud tume kräsupea. Või võis tema ema olla venelane ja mitte osata eesti keelt. Teda võis olla kooli saatnud habemesse kasvanud onu, kes peksjate meelest meenutas terroristi. Aga ta võis ka lihtsalt kuulata muusikat, mis rahvuskultuuri alla mahu – näiteks mõnda mustanahalist räpparit.

Ja sa ei tea enam, kas sa võidki sekkuda. Äkki oli see, mis sa nägid ja mis su südame seiskas, kõik asja eest? Riigis on nimelt võimul partei, mille meelest see maa siin peab olema meie rahvuskodu. Selles rahvuskodus ei ole seksuaalvähemustel, teiste kommete ja kultuuride esindajatel, teiste uskude uskujatel neid õigusi ja vabadusi, mis on rahvuskodu liikmetel. Neid tohib solvata, neid võib lüüa ja alandada, sest neid ei peeta inimesteks.

Sul on süda niigi raske, sest sa ei tea enam päris täpselt, kas sa ise oled laitmatu rahvuskodu liige. Sinu isikutunnistusel seisab, et oled eestlane, sinu seksuaalne orientatsioon on nõuetekohane ja sa ei kummarda ühtegi jumalat, aga sa ei ole päris kindel, kas näiteks raamatud, mida sa loed, on need, mida võimul olev partei peab kultuuriks. Kui juhtumi lahendamiseks tuleb lõpuks politseisse minna, võib juhtuda, et sa pead sellest kõigest aru andma. Sa ei tea, mida öelda siis, kui jutt peaks jõudma sinu isani, kes oli liberaalsete vaadetega kunstnik. Sa ei taha kaotada oma töökohta, sest sul on lapsed ja laenud.