Maria Pihlak • 24. oktoober 2017
Jaga lugu:

Eesti norib tüli

Maria Pihlak  Foto: Soraineni advokaadibüroo

Kui Eesti uus valitsus unustab välisinvesteeringute kaitsmise, ähvardab meid rahvusvahelise tülinorija maine, kirjutab Soraineni advokaat Maria Pihlak.

Tülinorimist mõõdetakse vahekohtumenetluste arvuga, mis põhinevad investorite kaebustel riikide vastu.

Tülinorijate tabelit juhib Argentiina 59 vaidlusega, millest kõige suurem kaotus läks riigile maksma ligi 380 miljonit dollarit. Teisel kohal on Venezuela, kelle vastu on esitatud 41 kaebust ning kahjuhüvitised on kahel korral ületanud miljardi dollari piiri. Need numbrid selgitavad frustratsiooni, mida riigijuhid tunnevad, kui uus vahekohtumenetluse algatamise taotlus nende lauale jõuab.

Vahekohus on riikliku kohtumenetluse alternatiiv. Vaidlust lahendavad üldjuhul kolm vahekohtunikku, kelle nimetamisel pooled saavad osaleda. Statistika näitab, et keskmine vahekohtunik on 53aastane valge meesterahvas Lääne-Euroopast või Põhja-Ameerikast. Tavaliselt on tegemist tuntud õigusteadlaste, endiste kohtunike ja tippadvokaatidega. Pädevuse vaidluse lahendamiseks saavad nad rahvusvahelistest investeeringute kaitse lepingutest, mida riigid on alates 1959. aastast omavahel sõlminud.

Eestil on kehtivad lepingud 27 riigiga ja nendega on vahekohtu otsused meile vastastikku siduvad. Vähemtsiviliseeritud riigid on vahekohtu otsuste täitmisest mõnikord keeldunud, aga mitte karistamatult – näiteks riigistas Argentina majanduskriisi ajal 1990. aastate lõpus välisinvestorite vara ja ignoreeris vahekohtu järgnenud otsuseid. Sellele järgnesid USA majandussanktsioonid ja surve Maailmapangalt ning IMFilt, mis tegi laenu taotlemise keeruliseks. 

Isegi kui Eesti meediast käivad need vaidlused läbi vaid vilksamisi, räägitakse rahvusvaheliselt välisinvestorite ja riikide tülitsemisest palju, sest panused on kõrged. Ka investorite teadlikkus oma võimalustest kohtusse minna on oluliselt kasvanud.

Kompromiss maksis 200 miljonit

Eestil ei ole õnnestunud tülinorijate edetabelis figureerimist vältida. Meie vastu on vahekohtu menetlus algatatud neljal korral. Oleme ühe vaidluse võitnud, ühe kaotanud, ühes kompromissi sõlminud ning üks menetlus on käimas. Kaotuse korral nn RASi Ookean ja Eesti Kalatööstuse tülis tuli Eestil maksta Soome ja Saksamaa investoritele 12 miljonit eurot hüvitist. Kompromissi raames maksis riik Hollandi ja USA investoritele Eesti Raudtee erastamise vaidluses 200 miljonit dollarit. Pooleliolev vaidlus Tallinna Veega käib 67,5 miljoni euro üle. 

Balti riikide seltskonnas võime ennast pidada küll kõige investorisõbralikumaks riigiks. Läti vastu on algatatud 7 vaidlust, Leedu vastu 5. Kuid ihaldatud Põhjamaa tiitli õigustamiseks peaksime välisinvesteeringute keskkonna soodsana hoidmist palju tõsisemalt võtma. Soome, Rootsi, Norra, Islandi ja Taani vastu ei ole välisinvestorid kunagi rahvusvaheliselt häält tõstnud.

Ühe uue vaidlusega tõuseks Eesti tülinorijate edetabelis koha võrra kõrgemale ühele pulgale Leedu, Liibanoni, Dominikaani Vabariigi ja Filipiinidega. Ja see on võimalik juba lähitulevikus.    

Üheks võimalikuks kohtusse minejaks on alkoholitootjad. Napsumaksu tõus oli niivõrd ootamatu, et tarbijad tormasid Lätti ja maksuametnikud põõsasse neid valvama. Õlletootjatel polnud üleöö kusagile tormata ja tehaseid kinni pole küll pandud, kuid lisainvesteeringuid enam ei paista. Suuremad õlletootjad kuuluvad Soome investoritele, kellele Eesti on lubanud rahvusvahelise lepingu alusel ausat ja õiglast kohtlemist.

Kas seda lubadust rikub aastaid tagasi kindlaksmääratud aktsiisitõusu ootamatu kiirendamine, on küsimus, mille investor võib rahvusvahelisele vahekohtule lahendamiseks suunata. Riigikohus küll ütles hiljuti asja arutades, et riigil on õigus maksupoliitikat muuta, kuid rahvusvahelises kohtusaalis see tõdemus õigusemõistjate käsi ei seo ja suud ei lukusta.

Lisaks maksumuudatustele on välisinvestorid mures, kas valitsus liiga agaralt vaba turu konkurentsi ei sekku. Uue kohtuprotsessi võib Eestile tuua ka apteegitüli, mis seisneb selles, et riik kohustab hulgimüüjatest apteegiomanikke oma osalusi apteekides proviisoritele loovutama või uksed sulgema. See võib kaasa tuua apteekide sundvõõrandamise, kompensatsiooni seadus ette ei näe.

Suurem osa üldapteekidest on Soome ja Saksamaa päritolu välisinvestorite omandis. Eestil on nende riikidega sõlmitud rahvusvahelised lepingud, mis keelavad investeeringute sundvõõrandamise ilma hüvitiseta. Meedias on sahinad, et kui riigiga sõbralikule kokkuleppele ei jõuta, kaaluvad investorid vahekohtumenetluse alustamist. Asjaolu, et Euroopa Kohtus on pooleli menetlus küsimuses, kas investeeringute kaitse lepingute alusel üldse saab vahekohtumenetlust alustada, investorile takistuseks ei ole. Rahvusvahelises vahekohtumenetluses on sellele küsimusele juba vastatud – saab küll.

Sellist kuulsust pole vaja

Statistika näitab, et vahekohtust väljuvad väikese edumaaga võitjatena riigid, mitte investorid. Samas kui hulk investoreid võtab kätte ja lehvitab rahvusvaheliselt loosungit „Eesti petab!“, siis võime tulevikus kõik Tesla Eestisse toomise mõtted maha matta. Seega peab kriitiliselt järele mõtlema, kas valitsuse vahetumise korral saja päevaga valijatele antud lubaduste elluviimine on hädavajalik ja kas tagatubades tehtud välkkokkulepped on väärt kodus ja võõrsil vaidlemist.

Välisinvestorid sõltuvad sellest, kuidas valitsus neid kohtleb. Kui kliima on hea ja stabiilne, on julgem uusi investeeringuid planeerida. Kui süsteem hakkab värisema, on see ohusignaal. Seepärast peavad valitsusjuhid meeles pidama, et kui lubadusi on antud, tuleb neid austada. Poliitikat ja seadust tohib muuta, aga mitte kannapöördena ja välisinvestoreid diskrimineerivalt.

Välisinvestorid ei ole tulnud meie õuele norima, me ise kutsusime nad siia. Hoidugem 26aastasele noorele kohasest liigsest enesekindlusest ja tulgem tagasi reaalsusesse – üksi jõuame liikuda kiiresti, aga koos jõuame kaugele.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas