Kaarel Ots • 23 veebruar 2018
Jaga lugu:

Kaua me mõisa köit lohistame?

Kaarel Ots
Kaarel Ots  Foto: Andres Haabu

Isegi kui Eestis pole võimalik luua Harvardi või MITi-laadset kooli, siis unistama peab suurelt. Meil on vaja kaaluda ka tervishoiusüsteemi ümberkorraldamist ja osalist erastamist, kirjutab Tallinna börsi juht Kaarel Ots.

Suure depressiooni ja teise maailmasõja ajal pooldasid mitmed majandusteadlased riiklikku kontrolli ettevõtete üle, kuna tundus, et julgeoleku seisukohast on riigil turvalisem omada strateegiliselt olulisi ettevõtteid (kust me seda juttu kuulnud oleme?). Pärast sõda hakkas olukord aga kiiresti muutuma – ettevõtete riigistamisega tegelesid peamiselt sotsialistlikud riigid, samas kui teised asusid neid erastama. Selle tulemusena paranesid ettevõtete tootlikkus ja kasumlikkus, teenuseid oli võimalik pakkuda madalamate kuludega ning ettevõtete väärtus ja riikide majandus kasvas. Mis mõttemallides muutus? Harvardi ülikooli professor Shleiferi sõnul oli tegemist klassikalise sotsialism vs. kapitalism nähtusega. Ta toob välja kolm aspekti.

 

Esiteks, 1930ndate ja 1940ndate aastate majandusteadlased ignoreerisid innovatsiooni suurt rolli ettevõtluse arengus – riigi motivatsioon innovatsiooniga tegeleda on võrreldes eraomanikuga oluliselt väiksem. Teiseks, kuluefektiivsus – ettevõtte kulude kontrolli all hoidmine ei ole prioriteetide reas riigil ja eraomanikul võrreldaval kohal („Mõisa köis, las lohiseb“). Mõlema aspekti tõttu on riik ettevõtte omanikuna oluliselt ebaefektiivsem. Murele, et eraomanik ühiskondlikele eesmärkidele piisavalt ei pühendu, saab riik läheneda lepinguliste suhete ja regulatsioonidega. Kui need ei toimi (näiteks  korruptiivsete tehingute tõttu), siis miks peaks eeldama, et omanikuna on seis läbipaistvam? Sealt jõuame kolmanda põhjuseni: poliitiline mõjutamine. Ilmselt ekstreemseim näide on kommunism, kus diktaatorite võimulpüsimiseks kontrollisid valitsused ettevõtteid, ressursse ja inimesi.

Ei riigikapitalismile

Kas Eesti riigi omanduses olevad ettevõtted täidavad kõik ülesandeid, millega eraettevõtlus hakkama ei saa ja mille tegevusvaldkonnas on turutõrge? Vastus on ei. Riigiettevõtete börsile viimine aitab Eestisse juurde tuua rahvusvaheliste investorite tähelepanu ja raha, mis tähendab, et paranevad ka teiste kohalike ettevõtete rahastusvõimalused. See omakorda loob soodsa pinnase majanduskasvuks ja uute töökohtade loomiseks.

Viimasel ajal on kindlasti paljud tabanud end äratundmiselt, et pensionipõlves ei saa riigi toele väga loota. Seda olulisem on luua Eesti inimestele ja pensionifondidele investeerimisvõimalusi, et nad saaksid ise oma vara kasvatada ja mitte sõltuda ainult pensioni kahest sambast. Riigiettevõtete börsile toomine võimaldab eestlastel panustada riigi ja ettevõtluse arengusse, teisalt teenida tulu dividendide näol. Miks müüa kuldmune munevat hani, on küsitud? Küsin vastu, miks neid kuldmune ei võiks jagada Eesti inimestega, kes nende abil vanaduspõlve kindlustavad.

Jaapan erastas hiljuti oma postiettevõtte, viis börsile ja kaasas 12 miljardit dollarit, enamik oma riigi investoritelt. Itaalia riik tegi enda postiettevõttega sama, kaasates 4 miljardit ning omanikeks 270 000 Itaalia kodanikku ja 23 000 postiettevõtte töötajat. Need on vaid postiettevõtete näited. Riigiettevõtete börsile viimise nimekirja võib jätkata pikalt, pigem annab otsida põhjuseid riigikapitalismiga jätkamiseks.

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt