Aive Pevkur • 5. aprill 2018
Jaga lugu:

Kas väike petmine on okei?

Aive Pevkur
Aive Pevkur  Foto: Erakogu

Eesti elu on kümne aastaga kiiresti arenenud, inimeste sissetulekud on tõusnud pea poole võrra, kuid korruptsiooni koha pealt ei ole mõtteviis olulisel määral muutunud, kirjutab Ühingu Korruptsioonivaba Eesti juhatuse liige Aive Pevkur.

Neil päevil sattusin põgusalt kõnelema noore inimesega, kes oli viimased kaks aastat oma elust õppinud Taanis. Ta tuli Eestisse tagasi ja hakkas märkama erinevusi Eesti ja Taani ühiskonna vahel. Taanis usaldavad inimesed riiki ja riik usaldab inimesi, inimesed usuvad, et riik kasutab nende raha kõigi hüveks ja otstarbekalt. Seetõttu maksavad inimesed ausalt makse.

Eestis oleks kõik nagu samamoodi - eestlased on uhked oma riigi üle, käiakse tööl, suheldakse riigiga, makstakse makse. Aga midagi on teisiti. See on nähtamatu, aga ilmneb inimeste omavahelistes juttudes, tegudes ja hoiakutes. Too noor inimene avaldas imestust eestlaste omavaheliste jututeemade üle – et väike petmine on okei ja need, kes suurelt petavad, oskavad elada. Kaks aastat ühes korruptsioonivabamas riigis ja hoiakud on sedavõrd muutunud, et see, mis eestlasele on tavapärane, riivab Taanist tulnu meelt ja kõrva.

Eesti riik on Transparency Internationali korruptsioonitaju indeksis 180 riigi seas 21. kohal. 2008. aastal, 10 aastat tagasi, olime 27. kohal. Kümne aastaga on tõus kuus kohta. Samal ajal on statistikaameti järgi keskmine palk võrreldes 2008. aastaga tõusnud pea poole võrra, 825 eurolt 1221 eurole. Elu oleks nagu poole võrra paremaks läinud.

Kui kõik viimasel aastal Eestis makstud altkäemaksud oleksid ametlikult deklareeritud ja keskmise palga arvestusel arvestatud, siis kui palju oleks keskmine palk tõusnud? Kui keskmine palk oleks statistika järgi tõusnud sada protsenti, kas siis elu oleks ka läinud vastavalt paremaks? Või oleks 2008. aasta altkäemaksude summa kergitanud ka kümne aasta tagust keskmist palka? Kas altkäemaksudeks reaalselt makstud summad on aja jooksul vähenenud või suurenenud? Kahjuks seda me teada ei saa.

Küsimus on mõtteviisis

Viimasel paaril aastal on avalikkust ehmatanud korruptsioonijuhtumid, kus kõnealused summad on olnud tavainimesele hoomamatud. Ilmneb kummaline paradoks. Võiks arvata, et mida rohkem avastatakse ja tuuakse avalikkuse ette korruptsioonijuhtumeid, seda kehvemaks peaks minema korruptsioonitajuindeks. Ometigi ei ole see nii. Eesti ei ole viimastel aastatel rahvusvahelises võrdluses langenud. Aga ei ole ka tõusnud. Tõenäoliselt ei tõuse veel mõnda aega. Võib ennustada, et korruptsioonijuhtumite avalikuks tulek jätkub. Küsimus ei ole mõnes valdkonnas või sektoris, mis oleks eriliselt korrumpeerunud.

Küsimus on mentaalsuses, just selles, mis ehmatas Taanist naasnut. Politseiameti tubli töö on jäämäe nähtav osa, nemad tegelevad tagajärgedega. Aga niikaua, kuni kontorites ja kodudes, pidudel ja peiedel, suuremates ja väiksemates seltskondades ei muutu valdavaks suhtumine, et ausalt on võimalik, jäävad korruptsiooniuudised osaks meie igapäevasest uudisvoost.

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt