Riik asub pätte salastama

Tavaline hommik toimetuses. Ajakirjanik võtab lahti Riigi Teataja ja kammib läbi kohtuistungite kalendri. Vaatab, millised kohtuasjad samal päeval või lähiajal kohtusse jõuavad. Avalikkusele olulisemaid kriminaalasju läheb ta kajastama, kutsub fotograafi ka kaasa. Kalendris on tavaliselt kirjas nii süüdistatava nimi kui ka see, milles teda süüdistatakse.

Reeglina ei ole piiranguid, kes tohib kohtusaalis istungit kuulata. Nüüd aga tahab riik panna käe ette ja öelda, et ei, nii ikkagi ei lähe. Teha elu võimalikult keeruliseks – sulgeda internetis sellesama istungite kalendri. Seega peaks mõnd istungit kajastada sooviv ajakirjanik igal hommikul tegema kohtumajas kiire tiiru ja vedama näpuga järge igale uksele kinnitatud kavas, et teada saada, kes ja miks täna kohtu ees seisab.

Nali naljaks, aga avalikkusele info keelamine on kriminaalsüüdistuse saanutele väga mugav. Keegi ei pruugi kuuldagi, millises jamas nad siplevad. Pimedusse jäävad nende võimalikud äripartnerid või võlausaldajad, kellele oleks see info aga hädavajalik.

Olen kajastanud kohtuistungit, kus süüdistatava kaitsja meeleheitlikult nõudis kogu päeva jooksul kohtult istungi kinniseks kuulutamist. Kohati hakkas see juba süüasja arutamist häirima, teisalt muutus naeruväärseks. Oli selge, et süüdistatav kartis istungil räägitu jõudmist leheveergudele, aga see ei saa olla põhjus, miks kohtus toimuvat mitte kajastada.

Süüdistuse saanud inimene võib jääda õigeks, kuid seegi pole argument, miks avalikkuse eest süüdistatavaid varjata. Kõik ei jää ju õigeks. Kuritegevus ei ole asi, mida avalikkuse eest varjata.

Sama lugu on riigi sooviga peita karistusregistris väärteokaristusi. Ehk siis, kui ametnik, ettevõtja või poliitik jääb vahele mõne jamaga, isegi korruptsiooniga, ei ole see justkui enam oluline. Paadunud rikkujatele puhas rõõm. Keegi nagunii teada ei saa.

Irooniline on kogu asja juures, et GDPR ei oota Eestilt sellist info varjamist. Tavaliselt toob ajakirjandus sarnaseid valusaid näiteid mujalt, mitte Eestist – riikidest, kus vohab korruptsioon ja püsib karistamatuse tunne. Seadust kasutades annab varjata kõike. Kuni absurdini välja, aga see ei ole terve, vaid hirmunud ja nõrga ühiskonna tunnus.