7. detsember • 4 min
Jaga lugu:
Arvamused
Ainult tellijale

Krüptorallit sõidab e-Eesti teise käiguga

Arvestades Eesti ihaldatud innovatsiooniliidri kuvandit, eeldaks valitsuselt ja regulaatoritelt kiiremaid ja konkreetsemaid reageeringuid ka praegu väga aktuaalsel krüpto- ja virtuaalvääringute teemal, kirjutab advokaadibüroo Rask advokaat Karl Erik Esko.

Karl Erik Esko
Karl Erik Esko  Foto: Herkki-Erich Merila

Eestlastele meeldib mõelda ja poliitikutele kuulutada, et laias maailmas tuntakse meid digirahvana ning meie maad e-uuenduste, tehnoloogiliste revolutsioonide ning start-up'ide hällina. Riigina, kus paber on vajunud unustuste hõlma ja käsitsi antud allkiri on muuseumieksponaat. Kui kümme aastat tagasi võinuks seda kuvandit kaitsta, siis viimasel ajal oleme riigina tehnoloogiliste uuendustega kaasaskäimise maratonil näitamas väsimuse märke.

Olgu selleks läbikukkunud riiklikud IT-arendusprojektid nagu SKAIS 2 või olemasoleva riiklikud süsteemid, mis on tänapäevase kasutajakogemuse seisukohast ammu iganenud (näiteks ettevõtjaportaal). Mitteresidentidele võivad aga lubatud e-lahendused jääda üldse kättesaamatuks, rääkimata viimasel ajal tekkinud raskustest ettevõtluseks elementaarse Eesti pangakonto avamisel. Selle puhul tegi riigikogu äsja siiski positiivse sammu, kaotades seadusemuudatusega äriühingute kohustuse avada pangakonto Eestis.

Uued võistlejad globaalsel digirallil

2017. ning 2018. aastat defineeris seejuures veel üks polariseeriv liikumine, mis hullutab siiani paljusid, kuid mida mõistavad vähesed – märksõna krüpto. See on saanud krüptovääringute, ICOde ning põhjendamatult isegi plokiahela sünonüümiks. Suhteliselt juhuslikult ning osalt kindlasti ka tulikuumaks taotud e-riigi kuvandi tõttu leidis Eesti end seejuures krüptoralli avakatse stardist nii, et kaardilugeja vormistas alles legendi, kui stardipauk kõlas. Omajagu on seetõttu tulemused ka kannatanud.

Euroopa Liidu neljanda rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise direktiivi ülevõtmisest tingituna hakkas teatud virtuaalvääringutega seonduvate teenuseosutajate tegevuslubasid 2017. aastal väljastama rahapesu andmebüroo. Majandustegevuse registri andmetel on praeguseks ehk 2018. aasta detsembri alguse seisuga väljastatud 456 kehtivat virtuaalvääringu rahakotiteenuse tegevusluba ja 538 virtuaalvääringu raha vastu vahetamise teenuse tegevusluba (teatud juhtudel on samale isikule samas väljastatud mõlemad tegevusload).

Lisaks – ICOwatchlisti andmetel on praegu aktiivsetest "ICO-projektidest" lausa muljetavaldavad 4,09% pärit Eestist – meid edestavad üksnes Šveits, Venemaa, Singapur, Ühendkuningriik ning Ameerika Ühendriigid. Massiivse projektide koguarvu juures jäävad Eesti projektid aga oma suurusjärgus 34 miljoni kaasatud dollariga küllalt tagasihoidlikule kohale. Singapuris on võrdluseks oma 8% juures kaasatud 340 miljonit dollarit ning Šveitsis 6,58% juures lausa 547 miljonit dollarit. Numbrid viitavad sellegipoolest, et Eestis peaks selles vallas olema riikliku regulatsiooni ja seisukoha puhul pilt selge ja kogemust jalaga segada.

Mis on valesti?

Kirjeldatud Eesti numbrid ning kahe mõõdiku (Eestis aktiivsete projektide osakaal versus kaasatud raha) vaheline lahkheli tekitab küsimusi. Kas metsikult ICO- ja krüptoprojekte algatatakse ja registreeritakse Eestis meie digikuvandi tõttu või hoopis muudel põhjustel? Kas kehtivat regulatsiooni on liialt lihtsalt võimalik ära kasutada petturitel? Kas seadusandja ja/või regulaatorid on liiga leebed, ranged või annavad liialt erinevaid signaale? Või on hoopis registreerimise protsess vähemalt esmapilgul lihtne, kuid tegeliku majandustegevuse alustamine liialt keeruline, mistõttu lüüakse käega ja kolitakse tegelik tegevus mujale, sealhulgas Šveitsi ja Singapuri?

Õigusnõustajana ka selles valdkonnas kerkib minu hinnangul suurim vastuolu riikliku kuvandi ja praegu järgi lonkava riikliku sisulise suutlikkuse vahel. Arvestades Eesti ihaldatud innovatsiooniliidri kuvandit, eeldaks valitsuselt ja regulaatoritelt kiiremaid ja konkreetsemaid reageeringuid. Miks mitte nimetada asutus, mis võtab vaieldamatult asjakohase krüpto- ja virtuaalvääringute teema tervikuna "oma asjaks" ja oma vastutada. Tõsi, krüpto- ja virtuaalvääringute ja ICOdega seonduv probleemide ja riskide kogum (rahapesu, finantspettused, maksuküsimused, tarbija õigused jms) on miski, mis ei saagi kuuluda vaid ühe asutuse pädevusse.

Koostöö on loomulik. Kuid praegues olukorras vajab Eesti riiklikku või riigi nimetatud konkreetset suunanäitajat, kes suudaks ja julgeks sõnastada selles valdkonnas Eesti kui riigi eesmärgi ja positsiooni. Käimasolev erinevate asjaosaliste – ministeeriumid, seadusandja, finantsinspektsioon, Eesti Pank, rahapesu andmebüroo, maksu- ja tolliamet, e-Eesti kuvandi edendajad – (vähemalt näiliselt) kooskõlastamata rööprähklemine ei aita õigusselguse ja -kindluse tekkimisele kaasa. Pigem vähendab seda. Vähene õigusselgus omakorda soodustab kas pettuste toimepanemist või ausa ettevõtja pettumist süsteemis. Kahju on riigi ja selle kuvandi mõistes suur mõlemat pidi.

Tulles tagasi alguse juurde: kuvand versus reaalsus. Kui Eesti tahab olla tehnoloogiliste uuenduste suunanäitaja, peab olema ka sisuline suutlikkus kujundada riiklikul tasandil ühtne positsioon ja eesmärk krüpto- ja virtuaalvääringute küsimuste kontekstis, olgu see siis soosiv või mitte. Jah, see on praeguseks osaliselt juba tehtud, paraku mitte Eesti poolt, vaid Eesti eest. Sildi – positiivne ja negatiivne – on Eestile külge kleepinud suuresti hoopis ettevõtjad ja muudd kolmandad isikud. Aeg on suunata jõulisemalt nii kuvandit kui ka reaalsust. Ja seda mitte enam teise käiguga.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt