Loome silla Eesti ja hariduspagulaste vahele

Välismaal õppimise suhtes kuuleb Eestis tihti negatiivset vastukaja, kus minejatele heidetakse ette Eestis olevate võimaluste alaväärtustamist ning tehakse ennatlikud järeldused jäädava lahkumise kohta. Selline negatiivne suhtumine näitab suuresti ühiskonna lihtsustatud arusaama välismaal õppimise põhjustest ning “lahkunud” noorte suhtest kodumaaga.

Kogu äraoldud 3–6 aasta jooksul oleme hoidnud sidet Eesti riigi ja kultuuriga: käime läbi ja juhime kohalikke Eesti väliskogukondi. Möödunud iseseisvuspäeval võtsime kõige tihedamal õppeperioodil õpingute kõrvalt aja, et 24. veebruari päikesetõusul Edinburghi kõrgeima mäe tipus Eesti hümni laulda, New Yorgi Eesti majas seapraadi süüa ja Los Angelese Eesti segakooriga “Ta lendab mesipuu poole” esitada. Usume, et välismaal õppivate Eesti tudengite (edaspidi välistudeng) ja Eesti ühiskonna vahelises suhtes on endiselt mõlemapoolset kasutamata potentsiaali ning meie eesmärk on sel teemal sisulist arutelu tekitada.

Samas levivad erialased kontaktid ja teave tihti kohalike ülikoolide ning seal tekkivate võrgustike kaudu, millele ligipääs on Eestist väljaspool õppija jaoks piiratud. Praktilisest küljest vajavad bakalaureuse- ja magistriõppe noored praktikavõimalusi. Oluline on tekitada tudengites tunne, et side kodumaaga pole katkenud. Seda saab saavutada ainult aktiivsete suhete soodustamisega riigi ja välistudengite vahel.

Riigi perspektiivist on tema välistudengid olulised Eesti kultuuri saadikud, tänu kellele kasvab Eesti-alane teadlikkus maailmas iga päevaga. Eesrindliku ning jätkusuutliku riigina vajab Eesti järelkasvu, kes mõistab maailma ning suudab erinevustega suhestuda.

Vaadates olukorda riigi perspektiivist, on potentsiaalsed murekohad mõistetavad. Iga välismaale õppima läinud tudeng suurendab ajude väljavoolu, millel on konkreetne majanduslik, demograafiline ning kultuuriline kahju: võimekate töötajate arv Eesti tööjõuturul väheneb, negatiivne iive suureneb ning minejate side Eesti kultuuriga satub ohtu. Teisalt pole olukorra kaardistamiseks selgeid samme astutud. Riigil pole ettekujutust, kes, kus ja mida õpib ning mis oskustega Eesti noored üldse välismaal on. OECD andmetel õpib hetkel välismaal üle 4000 Eesti päritolu tudengi. See on kasvav trend, sest igas põlvkonnas leidub seiklushimulisi ja ambitsioonikaid, kes soovivad noores eas laia maailma avastada, ning võimalusi on rohkem kui kunagi varem. Seda ei saa ega tohigi takistada, sest rahvusvahelise kogemusega kodanikud on riigile väärtuslikud.

Murekohad, mis sellega seonduvad, hakkavad eriti silma lühiajalisel perioodil. Võttes arvesse olukorra pikaajalist mõju, rikastavad välistudengid Eesti ühiskonda unikaalsete kogemuste ja oskustega. Küsimus on, kuidas saaks Eesti seda väärtust kinni püüda? Ehk käsitleks riik seda trendi kui pikaajalist investeeringut Eesti noortesse?

Julgemad lähevad välismaale, õpivad, saavad rahvusvahelise tutvusringkonna ja kogemuse, mis tõstab nende majanduslikku ning intellektuaalset väärtust. Riigi võimalus on tugevdada sidet välistudengitega ning luua soodsad võimalused tagasitulekuks.

Tänase seisuga meelitab Eesti talente välismaalt, investeerides sellistesse projektidesse nagu Work in Estonia, e-residentsus (kulu e-resident.gov.ee andmetel 7,4 miljonit eurot), Dora Pluss (eelarve üle 22,5 miljoni euro) ja Study in Estonia, aga omaenda välismaal tudeerivaid noori riik ei kõneta.

Riiklik andmebaas, millega liitumine oleks välismaa õpilastele võimalus, mitte kohustus. Tihtipeale on hariduspagulaste andmed riigi infosüsteemides vananenud, sest Eestist eemal olles ei teki vajadust neid uuendada. Loodav andmebaas koondaks info sellest, kus noored on ja mida õpivad. Nii saavad riik ja kohalikud ettevõtted edastada välistudengile huvipakkuvat teavet ja võimalusi, näiteks praktikakohtade ning erialaste konverentside kohta. Tudengite tegutsema motiveerimiseks oleks ka konkreetne stiimul, näiteks rahaline kompensatsioon iga-aastase andmete uuendamise eest. Nii väikese rahvaarvuga riigis on iga inimene oluline ning korrastatud andmed väldiksid olukorda, kus välismaal tudeerijad määratletakse noortegarantii tugisüsteemi poolt mitteõppijaks.

Suhtlusvõrgustik, et võimaldada tudengitel kohtuda, kogemusi vahetada ning luua eakaaslastest eestlastega sõprussuhteid ka välismaal õppides. Lisaks aitaks see Eesti keskkooliõpilastel kontakteeruda juba välismaal õppijatega, et küsida nende kogemuse kohta, saada nõu kandideerimisel ning langetada informeeritud otsus. Eelkõige annab see aga panuse Eesti keele ja kultuuri säilimisele välismaal õppivate noorte hulgas ning võimaldab korraldada ühiseid projekte. Samuti tekib sotsiaalne surve kolida hilisemas elus tagasi Eestisse.

Iga-aastane konverents, mis ühendaks välistudengid Eestis jõulude/aastavahetuse perioodil, kui paljud välistudengid on Eesti lähedasi külastamas. Selle eesmärgiks on soodustada kontaktvõrgustiku loomist ja arendamist maailma eri paigus õppivate Eesti tudengite vahel. Kontaktidest arenevad võimalused ning võimalustest sünnib koostöö. Tulemuseks suurem arv Välis-Eesti üritusi ning suurenenud koostöö Eesti saatkondade ning välistudengite vahel.

Tugiinfosüsteem. Eestisse tagasi kolides on sõltuvalt eemal oldud ajast toimunud hulk muutusi. Selle sammu teinud sõprade sõnul oleks palju lihtsam ja positiivsem, kui väliseestlastele saadetakse kokkuvõte, mis hoiab neid kursis neid puudutavate uute seaduste, maksude ja muude muudatustega. Sellest võiks välja kujuneda sarnane tugisüsteem nagu on nendel, kes on 10+ aastast väljas elanud.

Töökohad. Oma teadmiste rakendamine praktika kaudu mõnes Eesti ettevõttes avaks olulisi uksi tulevikuks. Ajude väljavoolu kõige suurem probleem on võimeka tööjõu kadu. See nõuab erasektori ja tudengite vahelist infovoolu, mida riik saaks hõlbustada. Tudengid, kellel on võimalus teha suviti praktikat Eestis, siis see tekitab neile tulevikuks nii professionaalse suhtlusvõrgustiku kui ka võimaluse tagasipöördumisel töökoha leida.

Riigiteenused. Ravikindlustuse jätkamiseks tuleb igal aastal saata välismaa ülikoolis õppimist kinnitavad dokumendid, kuid paratamatult ununeb see mõnel aasta ära. Tulemuseks on halb üllatus, kui Eestis arsti juurde minnes selgub, et ravikindlustus enam ei kehti ning tuleb maksta viis korda kõrgemat visiiditasu. Seda tüüpi halbu üllatusi saab ennetada, kui riik saadaks personaalseid teavitusi ning hoiaks õpilasi kursis tähtsa informatsiooniga. Ja nii, et ka hariduspagulased sellest teaksid! Selleks ongi vaja andmebaasi.

Võimalused Eesti riigi ja välismaal õppivate Eesti tudengite koostööks on olemas, kuid mõlemapoolse pikaajalise väärtuse realiseerumiseks tuleb esmalt anda panus eesmärkide selgitamisele, teineteise mõistmisele ning idee ellu viimisele.

* * *