Sofi Oksanen: kujuta ette Venemaad ilma Putinita

Kremli jõustruktuurid on harjunud hävitama nende teel olevaid vastaseid silmagi pilgutamata, kuid opositsionääri Aleksei Navalnõi juhtum on mitmes mõttes erinev. Navalnõi mürgitamise ja vangistamise tõttu on ka lääneriikides tehtud kõvemat häält. Selle muutunud suhtumise eest peab tänama president Vladimir Putinit ja Venemaa viimaste aastate agressiivset joont. Kuni Putin ja tema käsilased jäävad võimule, ei tasu selles joones suuri muutusi oodata ning seetõttu mõjutab Navalnõi saatus meid kõiki.

Navalnõi toetuseks korraldatud meeleavaldustel on osalenud palju rohkem erinevaid ühiskonnakihte kui varem. Ükskõik, kas meeleavaldajad Navalnõi poliitikat toetavad või mitte, protestivad nad Putini ja tema üha repressiivsema režiimi vastu. Soomes ütles üks Venemaa saatkonna ees protestinu, et tuli meelt avaldama, kuna ta vihkab soometumist ja soovib, et Soome ettevõtted muudaksid oma suhtumist Venemaasse. Ka korruptsioon Venemaal on meie kõigi probleem.

Putini soov jagada võimu oma lähikondsetega ei näita vaibumise märke, ja Navalnõi korruptsioonivastane programm on ambitsioonikas projekt riigis, kus korruptsioon on nii laialdane, et sellele näib toetuvat kogu süsteem. Sellest hoolimata tõmban ma võrdusmärgi Putini paleest tehtud Navalnõi video ja kuninganna Marie Antoinette’i väidetavate sõnade („Kui leiba ei jätku, las siis söövad kooke“) vahele. Reaalsusest irdunud Putini palee on samasugune rahva näkku visatud märg kalts nagu kuninganna kuulsad sõnad, kes lõpetas oma elu giljotiini all.

Samas kui Putin teeb kõik, et võimendada Suure Isamaasõja müüti, mis on üks väheseid tänapäeva Venemaa erinevaid põlvkondi ühendavaid rahvusmüüte, siis Navalnõi taustal kõlab revolutsiooni tuttav kõmin. Venemaal on tsaari troonilt tõukamist tähistatud aastakümneid. Poliitiku edu sõltub sellest, kui tugevaid emotsioone ta rahvas tekitab, ja millistesse olemasolevatesse narratiividesse ta sobib. Venelastele paigutub Navalnõi lugu kõrvuti arvukate varasemast tuttavate lugudega.

Paljud neist on juba ammu oodanud kedagi, kes astuks teda ootavatesse saabastesse ja Navalnõi sobib nii õilsa kangelase kui ka surmasuust ülestõusnud Messiase rolli. Minu enda isiklik lemmik Navalnõi narratiivis on aga tema abikaasa, Julia Navalnaja.

Kui Putin on meeleheitlikult üritanud hoida oma eraelu privaatsena ja tema kõrval pole mitte kunagi olnud näha naist, kes oleks võinud pretendeerida Venemaa esileedi rollile, seisab Navalnõi kõrval alati tema laste ema Julia Navalnaja.

Nende õnnelikul pereelul on silmapaistev osa mõlema sotsiaalmeedias, nagu ka selles, kuidas nad avalikult väljendavad oma vastastikust kiindumust ja tunnustust. See on armastuslugu, mis on väärt õnnelikku lõppu, ja lugu, mida Putinil pole kunagi olnud. See on pilt, mis aitab ette kujutada tulevikku, kus kogu Venemaa võiks olla selline õnnelik ja omavahel nii hästi läbisaav perekond.

Ka Putini režiim kasutab meelsasti pehmet jõudu, kuid Navalnõi oskab väga osavalt kasutada jõuna pehmet mõttelendu ja võimendada oma kuvandit, ilma et see vähendaks tema perekonna võlu. Ma polnud varem eriti mõelnud sellele, milline võiks välja näha Venemaa esileedi, aga nüüd oskan seda tänu Julia Navalnajale juba ette kujutada.

Navalnajas on lihtne näha ema, kes jagab kõikide emade muret oma laste pärast riigis, kus igal aastal hukkub liiga palju poegi ilmaasjata, ja Navalnaja praegune roll on Venemaal väga tuttav: kui palju eri põlvkondade naisi on oodanud oma abikaasa naasmist sõjast, armeest, vanglast või vangilaagrist. See on saatus, mis on südamelähedane ka vanematele põlvkondadele, nendele, kuhu kuuluvad Navalnõi vanemad. Paar päeva enne seda kui Navalnõile mõisteti vanglakaristus, postitas Julia Instagramis perepildi koos mehevanematega.

Võrdõiguslikkuse aspektist ei tundu Navalnaja roll küll eriti edumeelne, kuid traditsioonilistes pereväärtustes kahtleja ei saakski Venemaal ühendada nii palju erinevaid inimesi kui seda on teinud Navalnõi. Avalik õrnus riigis, kus ülistatakse julmi liidreid, on teravas kontrastis vananenud raudsete meeste maailmaga, mida esindab Putin. Isegi kui Navalnajal pole võimalust oma mehel käest kinni hoida, on ta Navalnõi kõrval; absurditeatriks kujunenud kohtuistungil joonistas Navalnõi oma naisele neid eraldava klaasi peale südame.

Pole siis ime, et superstaarist laulja Alla Pugatšova lakkas jälgimast sotsiaalmeedias oma eksabikaasat, kes Navalnõid kritiseeris, ja hakkas jälgima Navalnõid.

Perekeskset sotsiaalmeediat võib pidada Navalnõi jaoks ka omamoodi elukindlustuseks: kujutage ette, milline rahva viha langeks nende peale, kes teeks selle õnneliku ja üksteist tingimusteta armastava pere emast lese ja lastest orvud.

Navalnõi leiab, et Venemaa valitsev süsteem on ebaeetiline ning rõhutab, et röövlite ja varaste loodud süsteemi ei tohi aktsepteerida. Seda tehes mõjutab Navalnõi juba ka moraalikoodeksit, seda mis on lubatud ja mis mitte. Sageli pole vaikimine midagi muud kui passiivne nõustumine. Korruptsiooni hoiavad püsti tema ümber väändunud vaikuse võrgustik, mis tuleb purustada enne, kui saab hakata muutustest unistama.

Seni pole Putini võimu all üles kasvanud põlvkonnad suutnud ette kujutada kedagi tema asemel, sest alternatiive pole ju olnud. Nüüd on olukord muutunud ja mõttelend on muutustele viival teel alati esimene samm.

-------------