Vajame riiki, mida suudame tunnetada

Vaatamata tavaväitele sellest, et Eestil puudub n-ö suur eesmärk, tasuks selle üle arutleda. Äkki see suur eesmärk on meil olemas, kuna see peaks ju taanduma küsimusele, mis on riigi mõte? Põhiseadus sõnastab meie riigi mõtte nii: tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Kas selle kõrvale peab üldse mingeid uusi “suuri eesmärke” seadma? Või kui seamegi, siis ei tohiks need uued ideed olla vastuolus põhiseaduses sätestatuga. Mõtestagem koos ja avalikult lahti, mida põhiseaduse preambulis seatud eesmärk tähendab ja mida me selle nimel peame tegema täna, homme - pidevalt.

Vabariigi presidendi üleskutse teha Eesti riik viie aastaga (100. juubeliks) korda, on küll innustav, aga ei võimalda koostada muud kui lühiajalist tegevuskava. Tõenäoliselt saame tõsiselt pingutades viie aastaga mõne väiksema (mis ei tähenda mitteolulise) ja jõukohase praktilise sammuga hakkama. Nii võiks 100. juubeliks ära teha kolleeg Raidla pakutud riigipidamise reformi koos haldusterritoriaalse reformiga, püüdes seekord reforme kui protsesse juhtida professionaalselt, lähtudes seejuures muudatuste juhtimise põhitõdedest ja nt Soome kogemusest reformide läbiviimisel.

Pakun alljärgnevalt mõned ideed, mis võiks meil rahvana mõtteis terendada ning mis ei ole põhiseaduslike suurte eesmärkidega riives.

Me saame lähtuda oma võimalustest. Peame leppima sellega, et oleme territooriumilt väikeriik ja et meid on rahvaarvult vähe. Samuti peame leppima oma asukohaga (EL-i ääremaa) ning ka tõdemusega, et peale EL-ga liitumist ei ehita me enam rahvusriiki - Euroopa Liit on rahvusluse ja rahvusriigi ehitamisele  vastassuunaline protsesse, mis tähtsustab riigiülest ja regionaalset tasandit.

Otsustagem ära, kas riik on inimeste või inimesed riigi pärast ja üritagem siis vastavalt käituda. Minu arusaam asjadest ütleb, et rahvas on riigi loonud, mitte vastupidi. Leppigem ka kokku selles, kas omavalitsusüksused on riigi armust või rajaneb riik toimivale omavalitsussüsteemile (oleme ajaloos juba kahel korral rajanud rahvusriigi toimivale omavalitsussüsteemile) ning käitugem siis vastavalt.  Ma eitan seisukohta, et omavalitsusüksused on üheks riikliku kohahalduse organiseerimise vormiks  ja riigivalitsemise eriliigiks. Ma pooldan vaba kogukonna teooriat.

Me peame muutma oma (väike)riigi ja omavalitsusüksuste korralduse ja juhtimise mõistuspäraseks ja taskukohaseks, unustamata, et iga selline ümberkorraldus peab kaasa tooma avalike teenuste taseme ja kättesaadavuse paranemise, ehk siis võimalustele vastava parema elu.

Me saaksime muuta paremaks oma suhtumist kaasmaalastesse, sõltumata nende rahvusest, tegevusvaldkonnast vms ning kasutada seda potentsiaali, mida vastastikune vaenamine siiani kasutada pole lasknud. Sellega seoses peaksime üle vaatama migratsioonipoliitika ja meie vajadused ning võimalused seoses võõrtööjõuga ja siin õppivate välismaalastega.

Meil peaks olema julgust olla iseenda suhtes ausad ja öelda, et vähemalt praegusel arenguetapil ei suuda me nii suure territooriumi (pean silmas Eestit) hajaasustamise, majandamise ning haldamisega toime tulla. Meil on juba ligi 500 täiesti tühja või siis mõne inimesega küla. Hakakem neisse metsa istutama, enne kui loodus sinna võsa istutab. Metsa istutades säilitaksime need inimtühjad territooriumid tulevastele põlvedele parimal võimalikul moel.

Kuna meie üheks eesmärgiks on Skandinaavia, siis peame oma õigusloomes hakkama juhinduma Skandinaavia õigusperekonna printsiipidest. Lugeja ehk ei teagi, et täna kuulub Eesti õiguskord nn Germaani õigusperekonda, ehk lihtsamalt öeldes – meie mudelõigus on saksa õigus.

Riik ei ole vähem- või rohkem edukas projekt – riik on selle rahva ülima eesmärgi saavutamiseks vajalik struktuur, mida ei tohi üle- ega alatähtsustada. Riik ei tohi muutuda inimestele asjaks, millest ei saada aru, millest võõrandutakse ning mida inimesed ei suuda enam tunnetada. Meile ei ole vaja riiki kui asja iseeneses (Ding an sich), nagu Immanuel Kant on nimetanud, vaid kui asja meie jaoks (Ding für uns).