Üks väheseid võimalusi Eesti edu kestlikkuse säilitamiseks on riigi pidamise reform, et muuta riik märksa odavamaks ja efektiivsemaks. Vestluse tasandil on paljud otsustajad sama meelt, praktikas ei ole aga idee veel väljundit leidnud. Miks? Keskseks põhjuseks on avaliku sektori tööhõive kaudu kujunenud personaalsed poliittõmbekeskused. Olulise osa valijate käekäik sõltub nende jaoks tõmbeisikuteks olevate poliitikute või ametnike jätkamisest oma ametikohal, seda nii riigi kui omavalitsuse tasandil. Nii ei saagi idee piisavalt toetushääli, sest kardetakse ilma jääda tõmbeisikutest. Gravitatsioon on ületatav, kui rakendada temast suuremat jõudu, milleks ühiskondlikes asjades on radikaalsus. Seetõttu on aeg hakata mõtlema hoopis riigireformist.

Riigireformi kesksed elemendid peaksid olema sellised, mis on vajalikud Eesti riigi kestlikuks ja arenemisvõimeliseks muutmiseks ka pärast eurorahade sissevoolu lõppemist. Samuti peaksid need olema võimelised ületama poliitilise gravitatsiooni ning andma piisava rahva toetuse reformi tegemiseks. Kaalumist väärib riigikogu koosseisu vähendamine 101-lt 71-le ning presidendi ja peaministri institutsiooni ühildamine. Mõelda tasuks õiguskantsleri institutsiooni kaotamisele, säilitades seejuures ombudsmani.

Ühtlasi on Eesti rahvuslikes huvides teha kõik, et Euroopa Liit ei laguneks, muidu pole mõne inimpõlve pärast erilist lootust rääkida meie eduloost. Samas ei ole konföderatiivsel ELil pikemas plaanis arenguvõimekust, see on tupiktee. Üks väheseid liidu lagunemise alternatiive Euroopa föderaliseerumine. Eesti-suguse väikeriigi rahvuslikud huvid saavad föderatiivses organisatsioonis olla märksa paremini kaitstud kui tänases lõdvalt korraldatud konföderatsioonis.