11. november 2013 kell 5:06

Põlevkiviõlimaksu pole vaja

Niivõrd ressursimahukas äris nagu põlevkivitööstus on kriitilise tähtsusega maksukeskkonna stabiilsus ja pikk planeeritavus. Peale selle on kogu Eesti põlevkivi vääristamise seisukohalt oluline, et maksustamisobjekt oleks eelkõige kasutuses olev ressurss, mitte lõpptoodang, kirjutab VKG juhatuse esimees Priit Rohumaa.

Riigikontroll on oma aruandes soovitanud kaaluda võimalust maksustada põlevkiviõlist saadav tulu. Meie meelest pole majanduslikult mõistlik kehtestada võtmetähtsusega ja tööstusharule uusi ja põhjendamata makse. Seda enam, et selline mudel vähendaks ettevõtete soovi tegeleda innovatsiooniga, mis on riigi majanduse prioriteet ning oluline ka inimeste heaolu suurendamise seisukohalt.

Eesti riigil on põhilise maavaraga tõesti vedanud. Kohalik põlevkivi sisaldab aineid, mida juba praegugi kasutatakse üle terve maailma muu hulgas kosmeetikatoodete, arvutite, televiisorite, autode ja parimate firmade mobiiltelefonide valmistamisel. Põlevkivist saame toota ja toodame õlikütuseid, kummivaike, peenkeemiat, tulevikus ka mootorikütuseid. Peame sellise rikkusega targalt ringi käima, et suurimat võimalikku väärtust luua. Maksupoliitika on seejuures üks tarkuse ja rumaluse selgemaid mõõdupuid ning näitab ära, kas riik soodustab suurema lisandväärtusega toodete tootmist või hoopiski kallite kemikaalide suunamist ahju.

Oleme harjunud mõtlema, et Eestis on olemas justkui oma väike naftatööstus. Põlevkivitööstuse ja naftatööstuse lõpptoodete kasutusvaldkondasid võib omavahel võrrelda küll, kuid tegelikult on need kaks tööstuse liiki täiesti erinevad. Põlevkivitööstus on ja jääb haruldaseks nähtuseks. Hiina, Brasiilia, Iisraeli ja Saksamaa kõrval on Eesti maakeral viies paik, kus põlevkivi tööstuslikus mastaabis töödeldakse.

Tööstusliik pole haruldane mitte niivõrd ressursi piiratuse pärast (maailmas ületavad põlevkivivarud nafta omasid mitu korda), vaid sektori keerukuse poolest. Maast väljavõetud ressurss - erinevalt naftast - nõuab veel keerulist töötlust, mis kokkuvõttes teeb põlevkivitööstuse väga rahamahukaks (investeeringud kaevandamisse, töötlemisseadmetesse). Ning seetõttu ka riskantseks ettevõtja ja investori jaoks. Olenemata suurtest investeeringutest ning tehnoloogia ja keskkonnaga seotud riskidest, jääb lõpptoote hind seejuures otseselt sõltuma volatiilsest naftahinnast.

Arvuliselt võib sektori loogikat iseloomustada lihtvõrrandiga, kus 1 euro käibe  saamiseks tuleb teha 4-5 eurot investeeringuid . Tekkivast käibest moodustavad 25% riigimaksud ja lõviosa saadud kasumist läheb investeeringute katmiseks. Viimane omakorda selgitab, miks õlitööstused maksavad vähe otseseid tulu pealt saadud makse.

Praegu maksab VKG riigile 40–42 miljonit eurot aastas, 2015. aastaks kasvab see summa 75 miljoni euroni. Tänase maksukeskkonna ülevaatamine pole VKG seisukohalt iseenesest halb mõte, sest viimaste aastate praktika kohaselt tabab meid niikuinii igal aastal võrdlemisi ootamatult ulatuslik keskkonnatasude tõus.

On iseenesest tänuväärt, et riigikontroll kui riigi vara kasutamise ja kvaliteetse avaliku halduse peamine järelevalvaja on analüüsinud põlevkivisektori tegevust. Teisalt on täiesti kummastav, et riigikontroll ei ole oma aruandes tähelepanu pööranud eelmisel aastal riigi poolt Eesti majanduskeskkonnale antud põhihoobile, milleks oli ootamatu keskkonna- ja ressursitasude tõus.

VKG-l on vähemasti heameel selle üle, et keskkonnamaksude tõusust saadud tuluga kattis riik õpetajate palgatõusu. Kuid investeerimiskliima seisukohalt oli tegemist hävitavalt mõjuva sammuga, mis takistas märkimisväärselt suurte investeerimisprojektide (näiteks rafineerimistehase) ajakohast elluviimist.

Tuleb aktsepteerida, et riik teeb poliitikat ja on kõikvõimas, aga me loodame jätkuvalt, et riik on ka nutikas. Hoiab oma tööstust, mis loob väärtusi ja heaolu ning võimaldab õpetajate ja teiste palku tõsta ka tulevikus sellises tempos, mis inimesi tõepoolest rahuldaks.

Hetkel kuum