Kapitalismi kaitseks

Ei ole ma esimene ega viimane, kelle meelest on isegi kapitalistid, kes peaksid olema parempoolse mõtteviisi kandjad, hakanud vaba turumajanduse üldpõhimõtteid Eestis unustama. Fraasi „ma olen valitsusest ja tahan teid aidata“ polegi enam nii vastumeelne kuulda.

Oleme hakanud uskuma toetustele põhinevasse ühiskonda, riiklikku rahakraani, ja mõõtma ettevõtlikkust oskusena riiklikku toetust välja lunida. Igaaastastel riigi poolt ellu kutsutud ettevõtete tunnustamise tseremooniatel riisuvad järjest suurema koore riigi osalusega ettevõtted ja plaksutajate seas on enamuses ametnikud.

Mis aga veel murelikumaks teeb, on parempoolse debati puudumine Eestis. Kuidas kiirendada majanduskasvu? Milline peaks olema ettevõtluskeskkond viie või kümne aasta pärast? Palju me tahame töökäsi Eestisse tulevikus ja mida me selleks teeme? Peale Joakim Heleniuse pakutud tunneli ei tulegi miskit sellest aastast meelde.

Parempoolsele mõttelaiskusele Eestis on mitmeid põhjuseid. Jah, oma osa mängib ELi abiraha, mida oleme juba aastaid nautida saanud. Oma põhjus võib olla asjaolul, et 1990ndatel peale tulnud juhtide põlvkond on lihtsalt ees, tunneb end turvaliselt ega kavatse veel vähemalt kümne aasta jooksul pensionile minna. Loomulikult noored näevad seda.

Vaatan viimasel ajal üha suurema kadedusega Soome poole, kus on näha uut noort tegijate põlvkonda. Võtame näiteks ürituste korraldamise, valdkonna, mida ma oma töö tõttu hoolega jälgin. Põhjamaade suurima idufirmade kongressi teinud, üle 1000 ettevõtte ühe katuse alla toonud Slushi või Nordic Business Forumi noored energilised meeskonnad meenutavad eestlasi 90ndatel. Kus meie oma noored energilised meeskonnad on? Kõik ei saa ju ometi välismaal start-up´e teha.

Kuid põhjust pahur olla on ka valitsuskoalitsiooni ja suurettevõtjate peale. Selle asemel, et teha seda, mida üks õige parempoolne, kui soovite, kapitalistlik valitsus tegema peaks, keskendub juhtimiskriisis Reformierakond kõikjal vaenlase otsimisele. Meie ja nemad. Meie ei mõista neid. Nemad ei saa aru. Meist. Nemad kritiseerivad meid. Kõik on meie vastu. Meie. Neid.

Sisemine ebakindlus toob kaasa, et igat ideed võetakse otsese rünnakuna. Avatuse ja muutustele keskendumise asemel kapseldutakse. Suhtlemise asemel lahkutakse ruumist.

Kadunud on julgus otsuseid teha ning neid selgelt ja kartmatult põhjendada, pole näha enesekindlust. Ma ei julge mõeldagi, palju on avaliku sektori tippotsustajate tööaega ja energiat kulunud vene aja jäänukina püsiva riikliku kultuuriajakirjandusega tegelemisele. Nädalaleht on kahtlemata oluline valdkond meie ühiskonnas, aga kas tõesti NII oluline?

Samamoodi häbelikult ja varjatult prooviti seadustada hiljuti maksumuudatusi, mille vastu astusid kõik ettevõtlusorganisatsioonid ja erialaliidud. Kui ei ole häid ideid, kuidas ettevõtlust soodustada, siis tasuks üldse käed ettevõtlusest ja majandusest eemal hoida. See on igal juhul kõige kasulikum majandusele. Ja seeläbi ka ühiskonnale.

Suurettevõtjad jälle ei julge valitsust avalikult korrale kutsuda, kartes hapra koalitsiooni lõhkumist, mis aitaks enneaegselt võimule vasakpoolsed. Nii tupsutaksegi haiget, hoitakse teda vooliku otsas ja käiakse vahepeal palatist väljas koridoris hambaid kiristamas.

Võib-olla on ka Äripäev kapitalismi kaitsel ja väärtustamisel kohati liiga tagasihoidlik olnud, lasknud end teatud mõttestampidest kaasa haarata. Kui nii, siis igal juhul proovime seda olukorda parandada.

Korraldame homme investeerimisfoorumi „Rahvusliku kapitali ärkamisaeg“, kus esinejad ärgitavad ettevõtjaid julgemalt mõtlema – avaldame kindlasti parimad mõtted ka meie lehes ning veebis. Avaldame ülehomme järjekorras 21. korda TOP 100 edetabeli, millega tunnustame Eesti parimaid suurfirmasid. Eesti majanduse ja uute töökohtade kasvulava, kiirelt arenevaid väikeettevõtteid tunnustame järgmise aasta alguses Gaselli TOPi ja Gaselli Kongressiga ja lehes eraldi kogu aasta kestva rubriigiga.