Võõranduv valitsus peab võtma vastutuse

Idee, et valitsus ei sekku majandusse ja igaüks on ise oma õnne sepp, on hea ainult loosungina. Me elame globaliseerunud maailmas, kus ettevõtjad üksi jäetuna ei suuda kiiresti vastata neile muudatustele, mida väliskeskkonna pidev muutumine endaga kaasa toob, kui valitsus ei jälgi keskkonna arenguid ja konkurentide tegevust ega neutraliseeri osaliseltki selle mõju meie ettevõtjatele.

Ilmselt algavad Eesti raskused juba sellest, et me pole tänaseni tahtnud riigi ülesehitamisele aluseks võtta põhiseaduse preambulat, vaid juhindume senini Ronald Reagani omaaegsest valimisloosungist, et „valitsus ei ole meie probleemidele lahenduseks, ta on ise probleemiks“. Selline lähenemine võis ju päris alguses meile sobidagi, kuid tänases, hoopis teistsuguses keskkonnas tähendab see kunagi kehtima pandud regulatsioonide säilitamist ning valitsuse eemale tõmbumist riigi ees seisvate probleemide lahendamisest.

Kuigi Eesti majandus möödunud aastal peaaegu ei kasvanudki, võime oma ühe protsendi suuruse reaalkasvuga Euroopa keskmise taustal päris rahule jääda. Paraku ei saa me sedasama öelda arenguks vajalike ideede leidmise või üksteisega arvestamise ja mõistmise kohta. Ideid lihtsalt nappis sõnal „koostöö“ puudus tihti sisu.

Samuti tundub, et meie maksustamise ja arvepidamise alusideoloogias on midagi põhimõtteliselt viltu. Ning et kiirema arengu tagamiseks tuleks senisest enam arvestama hakata ettevõtete iseärasusi, näiteks nende tegevusvaldkonnast, arengufaasist või suurusest sõltuvalt. Vastasel juhul kaotame oma maksusüsteemi lihtsuse pärast enam kui sellest võidame.