EE rõhutab pidevalt, et nende Irus asuva koostootmisjaama tõttu saavad tallinlased nautida soodsamat toasooja. Aga mainimata jääb asjaolu, et 1/4 aastast, mil õues on soe, lastakse seesama soe lihtsalt korstna kaudu taevasse, ent toetusi küsitakse ikkagi. See ei ole kooskõlas vastutustundliku ja rohelise ettevõtte kuvandiga, millesse EE meeletult panustab ja investeerib.
Seda, et lõppkäitlus moodustab vaid osa jäätmeveo hinnast, teavad ka EE töötajad ning tarbijate hinnatõusuga hirmutamine on alatu. Esiteks moodustab lõppkäitlus vaid osa prügi äraveohinnast (muud kulud on konteineri rent, transport, käitlus). Kui Eesti Energia toetus kaotada, siis halvimal juhul tähendab see lõpptarbijale sentidesse ulatuvat teenusehinna tõusu. Ja sellegi maksvad kinni reaalsed tarbijad, mitte kõik kodanikud.
Riik peab toetama ka EMT-d? Hinna peab kujundama aus konkurents. Toetust võiks ju maksta veel paljudele firmadele – ühele mobiiloperaatorile, ühele kommitootjale, ühele automüüjale... Just ainult ühele, mitte kõigile. Kas siis oleks midagi sellel pildil valesti? Oleks küll. Väga valesti.
Eesti on maailmas tuntud oma avatud ja demokraatliku ettevõtluskeskkonna poolest, millega ei haaku olukord, kus Eesti suurima äriettevõtte tegevust doteeritakse tarbija rahakotist. Kui Estonian Airile peale maksmine on pigem strateegiliselt tähtsa ettevõtte olemasolu küsimus, siis EE Iru jäätmepõletusplokk toimib edukalt ka ilma toetusteta.
Välisinvestorite jaoks kaotab Eesti aga atraktiivsust, sest pole mõtet investeerida riiki, kus ei toimi aus ja vaba konkurents, vaid kohalikud riigiettevõtted naudivad riigipoolseid toetusi.
Autor: Agu Remmelg, Peep Talimaa