Kaupmehed ootavad moraalset tuge

Praegune majanduse areng ei ole enam tavaolukord. Seiskunud ekspordi asemel on just kaubandus viimasel aastal sisemajanduse kogutoodangus aina suuremat rolli omandamas. Ja kaubandusele on üldise fooni taustal lausa eluliselt tähtis aga see, kuidas tunneb end tarbija, milline on tööhõive, arengud sissetulekutes ja ka riigipoolne suhtumine. Ekspordi vähenemine on ju andnud tagasilöögi nii töökohtade arvule kui töötajate sissetulekutele.

Seepärast on ehk mõistetav, miks kaupmehed ohkasid kergendatult, kuuldes, et valitsus asub kiiremas korras Eesti toodetele uusi turge otsima – eksporti kasvatama. Just sedalaadi abi ongi meil kõige enam vaja. See annab tootjale kindluse, et keegi tema toodangu ära ostab, see annab tootjale julguse inimeste töökohad alles jätta ja inimestele julguse teenitud raha sukasäärde pistmise asemel kauplusesse viia.

Meeldiv on ka ühiskonna üldine meelestatus, järjest enam pööratakse tähelepanu kodumaiste kaupade tarbimise suurendamisele. Eesti võttis tänuväärsel moel eeskuju Soomest ning lubas jaekaubandusse ajutiselt müügile ka venekeelses pakendis kaubad. Kui vaadelda tarneahelat tervikuna, siis tuleks kaaluda ka jaekaubanduse toetamise mehhanismide väljatöötamist, et ahel tervikuna paremini toimiks.

Samuti tuleb tunnustada ettevõtjatevahelist koostööd. Raskuste tekkides ei hakanud ettevõtjad üksteisest eemale hoidma, vaid jagavad hea meelega väärt nõuandeid ja kontaktegi. Nad kõik teavad, kui oluline on täna näha tervikpilti, tarneahelat tervikuna. Tunnustada tuleb Eesti suuremaid pankugi, kes andsid teada, et on vajadusel valmis kaaluma maksepuhkuse andmist, maksegraafiku muutmist, investeerimisplaanide ülevaatamist jm. Lõppkokkuvõttes peaks kõik need protsessid turgu korrastama.