Alla 2000eurone palk tuleks kriminaliseerida

Aga efektiivsus on paraku selline loom, et seda saab kasvatada peamiselt vaid kahte moodi: kas oma ärimudelit paljundades või toote eest rohkem raha küsides. Nagu ma poes käies aru saan, käib meie geeniustel võitlus pigem selles osas, et kes odavamalt oskab müüa. Et siis müüjale ja tootjale pärast naeratades õlale patsutada: no nägid, raha ei tule ju! Odavama hinnaga müüakse aga seetõttu, et seda teevad ka konkurendid ning kuidas sa ikka kallimalt müüd, kui toode sama kole, igav, mõttetu ja kahjulik kui teistelgi. Eks ole.

Kuna ühtegi mõistlikku ettepanekut palgateemal pole sisuliselt üles tõstetud ei poliitikute ega äriinimeste poolt, siis esitan selle ise: alla 2000eurose palga maksmine tuleks kriminaliseerida. Põhjendan: teise inimese tagant varastamine oma jõupositsiooni kasutades ongi kuritegu. Esialgu annaks tingimisi, siis paneks ka vangi. Aastake koti peal istumist on paras aeg mõni toimivam äri planeerida, kui patareidel töötav lillepott või geelküünte salong.

Kuulen, kuidas vastuvaidlejate armee juba punetades häält tõstab: ärilist pealehakkamist ei tohiks karistada, hoopis julgustada. Rahu. Valetamisega kaugele ei jõua. Ah et pole võimalik maksta nii palju? Ja mis siis? Kes käsib teha mõttetut äri? Ainult idioodid tegelevad pisipoe pidamise, õmblusteenuse, ehitustööde või mööblitootmisega. Mida rutem sellised ärid pankrotti lähevad, seda parem kõigile: alles jäävad vaid need, kes suudavad konkureerida maailma tugevaimatega ITs, naftatootmises ja veel paaril alal.

Ma pole kunagi aru saanud, miks koolides lastele valetatakse, et elukutse tuleb valida südame järgi, ja siis pärast lastakse naiivsete peal liugu. Äri ajamine peaks tähendama sotsiaalset vastutust, nagu ka naisevõtt: kui ikka ei suuda ülal pidada, pole vaja jalgevahet sügama asuda.

Kui ikka 2000 kuus maksta ei jõua, siis on sulle otsa ette kirjutatud, et oled loll, laisk, ambitsioonitu ja sulle pole äris kohta. Ise võid ju vireleda, kui tahad, kuid ära, palun, inimesi palka. See oleks mõnitamine.

Kui keegi arvab, et 90% meie ettevõtetest läheks 2000eurose palga korral pankrotti, siis mingu. Tugevamad ujuvad ikka pinnale, loovad midagi huvitavamat kui ripsmepikendussalongi. Ja siis läheme kõik sinna tööle, edukasse ettevõttesse.

Kardate, et neid ei tule? Kus nad pääsevad, loodus tühja kohta ei salli. Kui muud ei tule, tulevad soomlased, nad oskavad vähese efektiivsuse ja töölkäimisega oluliselt kõrgemaid palku välja meelitada. Senikaua peame aga hoolsalt valvama, et tüütu abiraha vähemasti 500 eurot oleks, ja siis poleks ju enam mingit vahet, kas käia tööl või taguda päev läbi turakat.

Keegi „tark“ ütles, et raha tuleb ju tarbija taskust, ega seda juurde trükita. Ja et tarbija on vaene, ei jaksa osta. Tule, taevas, appi, kus ta siis enam vaene on, kui 2000 teenib!

Nii mõnigi kindlasti küsib, et mees, mis sa soiud, palju sa ise oma töötajatele maksad. Vastan: ma ei ole mõnitajate killast, et hakata ligimest narrima. Ma ei maksa midagi, aga lasen nad paar tundi varem õhtale. See on vähemasti aus. Ja töötajad on ka rahul, sest teavad, et kui ma ka maksaks kuus sotti, siis niikuinii tuleb õhtusel ajal hotellides lisa teenida.

Nii et teeme ära, palgakotkad!?