Ettevõtjad, tehke suu lahti!

OMX Baltic−0,24%319,53
OMX Riga0,65%977,43
OMX Tallinn−0,19%2 228,58
OMX Vilnius−0,17%1 510,75
S&P 5000,58%7 818,93
DOW 300,49%51 521,28
Nasdaq 0,45%27 599,89
FTSE 1000,42%10 541,69
Nikkei 2251,05%70 683,98
CMC Crypto 2000,00%0,00
USD/EUR0,00%0,89
GBP/EUR0,00%1,18
EUR/RUB0,00%95,35

OMX Baltic−0,24%319,53
OMX Riga0,65%977,43
OMX Tallinn−0,19%2 228,58
OMX Vilnius−0,17%1 510,75
S&P 5000,58%7 818,93
DOW 300,49%51 521,28
Nasdaq 0,45%27 599,89
FTSE 1000,42%10 541,69
Nikkei 2251,05%70 683,98
CMC Crypto 2000,00%0,00
USD/EUR0,00%0,89
GBP/EUR0,00%1,18
EUR/RUB0,00%95,35

Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel arutleb, miks on Eesti ettevõtjate häält praegu ühiskondlikus debatis liiga vähe kuulda.

Meelis MandelÄripäeva peatoimetaja

Enne jaanipäeva käis ettevõtlusringkondades ringi idee korraldada üks meeldejääv protestiaktsioon. Mäletate, see oli aeg, kus järgemööda võeti vastu seadusemuudatusi, mis näitasid ettevõtjatele, et neid ei usaldata: autode käibemaksu mahaarvamine, töötajate registreerimine, 1000euroste arvete deklareerimine, juhatuse liikmete töötuna registreerimine. Eraldi võetuna ehk isegi kuidagi allaneelatavad, kuid tervikpilti vaadates ajab ahastusse, mõjub demotiveerivalt ning tekitab lisatööd ja -kulusid ettevõtetele.

Igasugu vahvate mõtete (nt lõpetada erakondadele raha andmine) kõrval kaaluti ka maksustreiki, kus Eesti ettevõtted tasuksid näiteks käibemaksu hilinemisega. Muuhulgas oli ülal teema mitte maksta reedel, 20. juunil, vaid kolmapäeval, 25. juunil (esmaspäev ja teisipäev olid riigipühad). Näitamaks poliitikutele, et nii päris ei saa ausaid ettevõtjaid peedistada, et nii pole ilus. Et kõik ettevõtjad pole limusiinidega sõitvad sulid ja et ettevõtluse käekäigust sõltub rahavoog riigikassasse.

Kuid mõtteks see kõik jäigi. Ühest küljest tulid peale ka puhkused (ses mõttes olid seadusemuudatused hästi ajastatud). Pärast puhkusi oli veidi imelik hakata rusikatega vehkima, hasart oli kadunud ja eestvedajad taandunud. Rehmati, et eks „vaatame edaspidi“. Mingi rahulikum variant protestist on nüüdseks realiseerunud kaubanduskoja allkirjade kogumise kampaaniana, millest kahjuks vist tõsisemat sorti äratuskella ei tule.

Teisalt kogesin ettevõtjatega rääkides aga üht murettekitavat tendentsi. Ettevõtjad, eriti suuremad, kartsid oma nimega oma arvamuse väljaütlemist. Kartsid avalikult riigivõimuga (loe: Reformierakonnaga) konfrontatsiooni sattuda. Kartsid, et nende enda äriedu võib kombel või teisel selle tõttu kannatada.

Kuigi 20 aastat tagasi ettevõtjate erakonnana (ärme hakka rääkima, mis rahadega, vaid nii põhimõtteliselt) loodud Reformierakonda ei saa täna ettevõtjate erakonnana tegutsemises süüdistada. On see siiski erakond, kes jätkab võimu juures suure tõenäosusega ka pärast kevadisi riigikogu valimisi.

Kirjutasin kaks aastat tagasi Äripäevas, kuidas tegime ühes sünnipäevaseltskonnas hääletuse nelja riigikogus oleva erakonna kohta. Et keda inimesed eelistaksid, kui täna oleks valimised. Toona oli kõrgpunktis erakondade rahastamise teema, seemnete söömine jne. Kuid ikkagi sai Reformierakond tervelt 31,5% häältest.

Tegime samas seltskonnas eelmisel nädalal sama hääletuse. Reformierakond võttis 67% häältest. Kommentaarid, nagu öeldakse, on liigsed. Parempoolse maailmavaatega inimestel puudub alternatiiv, sest IRL on kooseluseadusega nõmetsemise ja üleüldise tõmblemise tõttu paljudel radarilt väljas. Uut ettevõtjate erakonda enam riigikogu valimisteks luua ei jõua ja kas see üldse töötakski.

Eesti ettevõtjate häält on praegu ühiskondlikus debatis liiga vähe kuulda. Räägivad analüütikud, poliitikud, õppejõud, vabakonnad, isegi osa juhte, kuid mitte kapitalistid. Need, kellest suuresti sõltub riigi majanduslik heaolu.

Üks asi on eelpool mainitud kartus, kuid minu meelest vaatavad ettevõtjad liiga tihti asjadele vaid oma mätta otsast. Ah, las nad teevad, mis tahavad, ma vaatan, et ise hakkama saan. Kindlustan oma tuleviku ära, muu pole oluline.

Me näeme siin Äripäevas ettevõtjatelt arvamuslugusid tellides iga päev, kui keeruline see on. Asi polegi mitte niivõrd ajapuuduses (kindlasti ka seda) või sõnaseadmise oskuses, kuivõrd soovimatuses ühiskonnas toimuvas kaasa rääkida. Lihtsalt ei viitsita. Või ollakse poliitikute otsuste tõttu solvunud.

See võib maksta kurjasti kätte. Olen selles loos vältinud sõna „ärimees“ kasutamist ettevõtja kohta just põhjusel, et sellel sõnal on juurde tekkinud halb maik. Ärimehe sünonüümiks on kujunenud mingi kaval mahhinaator, kes maksuametilt ja äripartnerilt nahka üle kõrvade tõmbab ja küüned enda poole elab. 1990ndate alguse ärika pilt, mis vahepeal kadus, on tagasi. Kuigi see ei peaks nii olema. Ja nii ei olegi.

Aga miks nii mõeldakse? Ja kas see kuvand ei hakka levima üldse ettevõtja suhtes? Kuulates valitsuse liikmete kevadisi õigustusi kolumni alguses toodud seadusemuudatuste vajalikkuse kohta, hakkas mulle küll näima, et ettevõtjaid peetaksegi… ebausaldusväärseks seltskonnaks.

Ettevõtjate võimalus on rääkida, sõna võtta, esineda, selgitada. Julgelt öelda, mis meeldib ja mis mitte. Pakkuda lahendusi. Eriti siis, kui näib, et riik ei usalda sind. Eriti siis, kui näib, et Eesti ettevõtlusvaim, mis meid edukalt 1990ndatest läbi viis, hakkab kahanema. Sest mingid märgid on õhus. Maksustreigi asemel saab ka sõnaga.

Ettevõtjad, tehke suu lahti!

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised