Kes on Eesti suuremate eraveekogude omanikud?

Artikkel

- TOP
- Väinu Rozental
- 15. juuni 2016 kell 4:30
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kes on Eesti suuremate eraveekogude omanikud?
FIEna tegutsev Riina Kalda kasvatab Tartumaal Haaslava kalatiikides karpkala, aastas müüb ta umbes 20 tonni kaubakala. Foto: Väinu Rozental
Eesti suuremate eraveekogude hulgas on üksjagu omaaegseid suuri kalakasvatustiike, millest osa kasutatakse sihtotstarbeliselt siiani, ning looduskauneid metsajärvesid, mille ääres omanikud käivad puhkamas.
Veekogud on eravaldusse sattunud 90ndatel aastatel maade tagastamise käigus või ostetud avalikult oksjonilt. Enamik suurematest veekogudest asub kinnistutel, kus lisaks veealusele maale on ka hektarite viisi muud maad. Aastate jooksul on osa suurt eraveekogu omavatest kinnistutest edasi uutele omanikele müüdud.
Eestis on kolm erakätes olevat kinnistut, kus veealust maad on enam kui sada hektarit. Kinnistuid, kus veealust maad on vähemalt 16 hektarit, on kokku 19 kogupindalaga 852 hektarit ehk 8,52 km². Seega paarikümne suurema eraveekogu pindala on natuke suurem kui Mustamäe linnaosa (8,15 km²) ja väiksem kui Türi linna territoorium (9,79 km²).
Kommentaar
Tanel Ruusmaa, rahandusministeeriumi maksupoliitika osakonna peaspetsialist
Maamaksuseaduse § 4 lõike 1 punkti 7 kohaselt ei maksta maamaksu avaliku veekogu ja avalikult kasutatava veekogu aluselt maalt. Avalike veekogude loetelu on sätestatud veeseaduse § 5 lõikes 1. Avalikult kasutatava veekogu nimekirja kinnitas valitsus keskkonnaministri ettepanekul 8. märtsil 2012. aastal (nimekirjas on 667 järve, 228 paisjärve ja 501 vooluveekogu ehk jõge või oja – toim.). Samuti sisalduvad nende veekogude andmed topograafilises andmekogus, mida peab maa-amet.
Kui veekogu ei kuulu veeseaduses või valitsuse määruses toodud loetellu, tuleb selle aluse maa eest maamaksu tasuda. Kuna veealuse maa maksustamishind on reeglina madalam, kujuneb selle maamaks väiksemaks, kui on näiteks sama suure elamumaa, ärimaa või tootmismaa maamaks. Maamaksu kohustuse suurus saadakse maksustamishinna ja maksumäära korrutisena.
Veekogu aluse maa maamaksu suurus ei sõltu sellest, kas maa omanik kasutab seda maad tulu teenimise eesmärgil või mitte.
Vaatluse all olevast 19 kinnistust 12 on endised kolhoosiaegsed kalatiigid või kalakasvatuseks rajatud paisjärved. Eriti ohtralt on selliseid kinnistuid Võrumaal, näiteks Antsla vallas Antsu külas suisa viis ja Urvaste vallas Punde ja Visela kaksikjärves kolm. Samas kasutatakse tosinast kinnistust vaid kahte aktiivseks kalakasvatuseks, neljal tegeldakse kalakasvatusega mõningal määral ja ülejäänud kuuel kinnistul asuva veekogu ääres käiakse aeg-ajalt õngitsemas. Seejuures õngitseda tohib vaid omaniku loal, sest erakätes olevad tiigid ja osa paisjärvedest ei ole avalikult kasutatavad.
Müügikogused suurenevad igal aastal
Eesti üks suuremaid karpkalakasvatajaid Riina Kalda tegutseb Tartumaal Haaslava vallas. Sealsetes Tartu endisele metsamajandile kuulunud tiikides on kala järjepidevalt kasvatatud ligi pool sajandit. Kalda ostis kalamajandi tervikvara 90ndate aastate keskel. FIEna tegutsev Riina Kalda majandab abikaasaga kahekesi tiike, mille veepindala on 64 hektarit ja kus kasvab kokku üle 40 tonni kala. Kaubakalana müüakse karpkala, kuid tiikides ujub ringi ka linask ja koha. Karpkala kosub müügikaalu kolme suvega.
„Müügikogused on igal aastal suurenenud, kuid ilmselt hakkab piir ette tulema, sest veepinda pole nii palju,“ nentis Kalda. „Meie müügihooaeg kestab augusti lõpust mai lõpuni. Suvel pole mõtet järvekaladega konkureerida.“ Kalda sõnul müüvad nad aastas umbes 20 tonni karpkala, mis turustatakse peamiselt ASi M.V.Wool ja OÜ Latikas kaudu. Kalda kinnitusel tasub intensiivne karpkalakasvatus ära. „Oleme kasumis,“ lisas ta.
Aastakümneid on kaubakalaga tegeldud ka Jõgevamaal Jõune külas. FIEna tegutsev Aarne Liiv ostis 1995. aastal Kaarepere metsakatsejaama vahepeal tühjana seisnud kalakasvanduse ja hakkas erinevaid kalu ning vähke kasvatama. Liivile kuuluval kinnistul on 48 hektarit veealust maad, millest tiikide veepinda on ligi 41 hektarit. Kalatalu Härjanurmes müüb aastas üle 200 tonni kaubakala, kompleksi kuulub ka oma kalatööstus.
Kala ei jõua turustada
Võrumaal Antsla vallas Antsu külas asuvad endise Linda kolhoosi kalatiigid, mis kuuluvad erinevatele omanikele ja kus mõningal määral tegeldakse kalakasvatusega. Kõige enam veealust maad – kolmel kinnistul kokku 84 hektarit – on Kalmer Kenderil. Talle kuulub üheksa kalatiiki, millest viis on ta renoveerinud ja peamiselt karpkalaga asustanud.
„Ma kasvatan kala, aga mul on metsatööd nii palju, et pole jõudnud kaubakala turustamisega tegeleda,“ rääkis ASis Metsa Forest Eesti varumisjuhina töötav Kender. „Et kala müüa, peaksin palkama inimese ja otsima turustusvõimalusi. Ei ole säärast tundmust tundnud, et see asi käima panna.“ Samas möönis Kender, et ühes tiigis on kala kaubakaalu kasvanud.
Kender ostis sajandivahetusel 50hektarilise talukinnistu, kuhu kuulus 35 hektarit veealust maad ehk umbes pool Vahtsekivi endisest kalakasvatusjärvest. Kuus aastat tagasi ostis ta vabade maade oksjonilt juurde veidi suurema kinnistu, kus kasvatab kalu. „Vahtsekivi järv on väetist täis, kasvab ruttu kinni ja seal ma kala ei kasvata,“ seletas Kender. „Teisel kinnistul olevate tiikide kordategemisse olen raha pannud nii palju, kui vähegi mul on olnud.“
Põllud vee all
Ma poisikesena nägin, et vanaisale kuulunud hoone korsten oli viimane asi, mis vee seest välja paistis, meenutas Andres Turgan, kuidas talumaadele rajati 70ndate aastate lõpus Soodla veehoidlat.
Sestap kuulub praegu riigiametnikuna töötavale Turganile kümnendik Tallinna linna joogiveehaardsesse kuuluvast Soodla veehoidast. „Tegu on tagastatud kinnistuga, ma lasin kogu maa, mis vanaisale kuulus, tagasi mõõta,“ rääkis Turgan. „Omal ajal oli see kõik talu põllu- ja heinamaa, jõgi jooksis keskelt läbi.“
Harjumaal Anija vallas asuvas Soodla veehoidlas on veealust pinda 261,7 hektarit, millest Turganile kuulub 26 hektarit.
Tegelikult võeti praeguse veehoidla alune maa 50ndate aastate alguses kasutusse nõukaarmee polügoonina. „Minu isa tõsteti majast välja juba 1952. aastal ja hiljem asus sellesse majja elama metsavaht,“ märkis Turgan. „Enne veehoidla paisutamist vedas metsavaht elumaja ära, aga viletsas seisus oleva sauna ja lauda jättis alles. Saunakorsten oligi viimane asi, mida ma nägin.“
Turgani sõnul ei ole ta endale kuuluval kinnistut mitte kuidagi kasutanud ega seal midagi teinud. „On vaid emotsionaalsed mälestused,“ lausus ta. „Aga eks elu näitab, võib-olla saab sellest kinnistust kunagi mingit kasu ka.“
Küsimusele, kas on lootust, et kalakasvatus kunagi end ära tasub, vastas Kender, et kui mitte muul moel, siis ehk kinnisvarana müües on renoveeritud kalatiikide väärtus suurem, kui oli ostes. „Aga müüa sellist kinnistut on raske, Plangi Trans müüb, aga ei saa kuidagi lahti,“ lisas Kender.
Rüüstamine kahandas väärtust
Ta pidas silmas vesiveskit ja poolt Vahtsekivi paisjärve omavat OÜd Plangi Trans, mis on püüdnud kinnistut müüa kaheksa aastat. „See kinnistu sai kunagi omandatud hästi säilinud vesiveski, mitte kalakasvatuse pärast,“ rääkis Plangi Transi juhataja Urmas Plangi. „Paraku rüüstati ja lõhuti vesiveski eestiaegsed seadmed ning objekti väärtus pole enam see. Seetõttu ongi see müümata.“
Samas Antsu külas tegelevad oma kinnistutel vähesel määral kalakasvatusega ka näiteks Priit Noormets ja pensionär Evi Madissoo. „Meie kalatiik on nagu Tootsi peenar – seal on igasugust kala,“ tõi Madissoo vahva võrdluse. „See tiik on nagu hoiukassa, kogu raha oleme sinna sisse pannud. Paraku on mitmed tiigikesed lootusetult kinni kasvanud.“ Evi Madissoo abikaasale Reino Madissoole kuuluval kinnistul on veealust maad 37 hektarit.
Suurimat eraveepinda omab Tartumaal Ilmatsalus tegutsev OÜ Ilmatsalu Kala, kus 4–5 aastat tagasi omanikud vahetusid ning endisele kalamajandile püütakse taas hinge sisse puhuda. „Kala on tiikides küll kogu aeg sees olnud, kuid vahepealsetel aastatel aktiivset majandamist ei toimunud. Nüüd on kalakasvatus uuesti käivitamisel, maimud on sisse lastud,“ kinnitas Ilmatsalu Kala omanikke esindav Marko Sokk. Ilmatsalu Kala omanikeks on oma firmade kaudu Andres Sonn ja Indrek Hallas. Monacos resideeruv Sonn on välisvaluutadega kaupleva ASi Eurex Capital üks omanikest ja nõukogu esimees, Hallas on Eurex Capitali nõukogu liige.
Võrumaal Urvaste ürgorus asuvad kaks omaaegset kalakasvatuseks üles paisutatud järve – Punde ja Visela (Restu-Madise). Järvesid poolitab kruusatee. Paisjärvede suuremad omanikud kalakasvatamisega ei tegele. Üle 30 hektari suurune Punde järv on kahe kinnistu vahel pooleks jagatud ja mõlemal omanikul on järve kaldal suvila.
Visela paisjärvest 26 hektarit omav Arved Soovik, Pärnu kalatöötlemisfirma ASi Japs juht ütles, et ta ei kasuta kinnistut ei kalanduse ega mingil muul eesmärgil. „See oli juhus, kui ma selle kinnistu kümme aastat tagasi ostsin,“ seletas ta. „Mul ei ole praegu kinnistuga mingeid plaane. Eelmisel aastal pakuti mulle võimalust osta veel üks osa järvest, aga mul ei ole huvi.“
Suplevad emotsioonides
Kui kalakasvatuseks mõeldud tiigid ja paisjärved on eraterritoorium ega ole mõeldud avalikuks kasutamiseks, siis suuremate eravalduses olevate veekogude hulgas on ka mitmeid looduslikke avalikke järvi.
Näiteks kuulub 116 hektarit ehk kolmandik Saaremaal asuvast Karujärvest võrdselt neljale eraisikule ja ühele firmale. „Kinnistu praegused omanikud on õigusjärglased,“ selgitas kinnistu üks omanikest Valdek Kukk. „Minu vanaisa ostis selle eelmise sajandi 30ndate aastate alguses. Firma tuli omanikeringi siis, kui üks mu onu müüs oma osa maha.“
Kuke sõnul ei kasuta nad ühisomandis olevat veepinda mitte millekski. „Las ta olla, mine tea, millal mõte tuleb,“ lausus ta ja lisas, et nende kinnistuga samal pool järve ääres tegutseb juba suur puhke- ja turismiteenuse pakkuja.
Pärijate omandis on ka Tartumaal Vellavere külas asuv Viisjaagu järv ja Vissi külas asuv Vissi järv, kokku 32 hektarit veealust maad. Järved on teineteisest poole kilomeetri kaugusel. Järved kuuluvad Tartu Ülikooli endise rektori Henrik (Heinrich) Koppeli järeltulijale. Nimelt kinkis Eesti riik rektor Koppelile 1935. aastal pool Viisjaagu järvest, hiljem ostis rektor teise poole järvest ning Vissi järve.
„Kunagine ülikooli rektor Koppel, kellelt see pärandus on tulnud, oli minu vanaisale onu,“ rääkis pärijate ringi kuuluv Mart Koppel. „Kinnistud on meile emotsionaalselt olulised. Me käime järve ääres suvitamas, juulikuus on majas paarkümmend inimest.“
Järved on avalikus kasutamises ja Koppeli sõnul on Eesti inimeste käitumine muutunud üha viisakamaks. „Meil on seal ujumissild ja kui praegu võõras näeb, et sillal on parasjagu keegi suvitajatest, siis üldjuhul ei tule ta sillale trügima,“ rääkis Koppel. „Kümme-viisteist aastat tagasi oli asi väga valulik. Napsused jõmmid ei aktsepteerinud privaatsust. Meil on ujumissilla juures ka ala, kus me ei taha, et seal lõket tehakse.“
Järved on avalikus kasutamises ja Koppeli sõnul on Eesti inimeste käitumine muutunud üha viisakamaks. „Meil on seal ujumissild ja kui praegu võõras näeb, et sillal on parasjagu keegi suvitajatest, siis üldjuhul ei tule ta sillale trügima,“ rääkis Koppel. „Kümme-viisteist aastat tagasi oli asi väga valulik. Napsused jõmmid ei aktsepteerinud privaatsust. Meil on ujumissilla juures ka ala, kus me ei taha, et seal lõket tehakse.“
Järv tuli kordoniga kaasa
Saaremaal on lisaks Karujärvele eravalduses veel Kihelkonna vallas asuv veidi üle 20 hektari suurune Saka järv. Kinnistu omaniku, pensionär Saima Pildre sõnul ostsid nad nõukaaegse Kõruse piirivalvekordoni ostueesõigusega. „Hiljem sai sinna maad juurde osta ja niimoodi tuli ka järv sellega kaasa,“ märkis Pildre. Tema nooremad järeltulijad kasutavad erajärve puhkamiseks.
Võrumaal Haanja vallas paiknevast Murati järvest veerand ehk ligi 18 hektarit kuulub samuti eraisikule. „Siin elab kalakotkas, järv on kaitse all ja seega ei tohi järve ääres praktiliselt midagi teha,“ nentis kinnistu eaka omaniku poeg Genadi Orhidejev.
Kuna vaatluse all on suuremad veekogud, mis ei kuulu riigi ega munitsipaalomandisse, siis liigitub nende hulka ka kaks kinnistut, mille omanik ei ole eraisik. Üks suure veekoguga kinnistu Käärikul kuulub Tartu Ülikoolile ja teine Balti elektrijaama vahetus läheduses ASile Eesti Energia Narva Elektrijaamad.
„Oleme Tartu Ülikooliga sõlminud asjaõigus- ja kasutusvalduslepingu, mille kohaselt haldame Kääriku Spordikeskust ja sealhulgas Kääriku järve,“ täpsustas Tehvandi Spordikeskuse juhatuse liige Kristjan Karis. „Järves käivad suplemas nii kohalikud elanikud kui ka spordilaagrite külastajad.“
Eesti Energia energia tootmise kommunikatsioonispetsialisti Jelena Derbeneva sõnul kasutatakse 41 hektari suuruse kanali vett elektrienergia tootmisprotsessis jahutusveena. „Elektriks mitte muutunud kütuseenergia kaob elektrijaama läbivasse jahutusvette, millele auruturbiinidest väljuv aur annab üle soojuse, tõstes vee temperatuuri 6-7 kraadi võrra,“ selgitas ta. „Vee keemiline koostis samas ei muutu. Ettevõte ei rendi kanali ühtegi osa välja.“
Hetkel kuum