Tööstushoonetest väljakasvanud loftid

Sisearhitekt Mari-Liis Raudjärve sõnul on loft-tüüpi korter kõrge, tihti mitme tasapinnaga, kus ühte avatud ruumi on kokku paigutatud erinevad funktsioonid. "Loft-tüüpi korter asub majas, mille algne funktsioon pole olnud eluruum,” kirjeldas ta loftide olemust. “Enamasti on tegemist tehase või vabrikuhoonetega. Kõrgust peaks ruumil olema vähemalt nii palju, et sinna on võimalik ehitada teisele tasapinnale näiteks magamislavats, seega saab lofti mõistet laiendada ka uusehitusele,” lisas ta.

“Loft on kindlasti omane just suurlinnadele, kus inimesi palju ja elamumaad juurde ei võlu,” märkis Karm&Krtistianson sisearhitekt Lilia Kristianson. Loftid asuvad enamasti vanades kortermajades ja endistes tööstushoonetes, kus on kõrged laed ning kogu olemasolev ruum kasutatakse maksimaalselt ja otstarbekalt ära.

Korteri põrandapind võib küll olla väike, kuid kui lagede kõrgus on suur, siis magamisosa või magamistoad ehitatakse lae alla. Tihti algab selles ruumi osas lae kõrgus 1,6 meetrist, kuid see pole elanike jaoks probleem. Ollakse nõus loobuma mõningatest mugavustest selle nimel, et kesklinnas elada.

“Kortermaja sisearhitektuurne kontseptsioon peaks harmoneeruma maja arhitektuuri ning keskkonnaga, kus konkreetne objekt asub. Seega ka loft-tüüpi korteri sisustamisel lähtun eelkõige maja ajaloost, uute hoonete puhul arhitekti visioonist,” lausus Kristianson.

Kindlasti annavad arendajad omapoolse sisendi, kes on konkreetse arenduse potentsiaalne klient ning millise hinnaklassiga korterid planeeritud on. Kui keegi hakkab iseseisvalt ajaloolises majas korterit sisustama, siis Kristianson soovitab tuhnida arhiivides ning tutvuda ka konkreetse ajastu stiiliga. “Kindlasti ei tähenda see seda, et korter peaks olema sisustatud vana ajastu kohaselt, aga vahel saab inspiratsiooni näiteks põranda- või ukseliistu profiiliks, ukse käepideme valikul või kasvõi soetada mõni ajastutruu valgusti,” lisas ta.

Endistesse tööstushoonetesse ehitatud loftid on pigem jõulise, kuid minimalistliku joonega. Ka sinna võiks võimalusel väikese nüansina sisse tuua mõne ägeda detaili tööstusettevõtte ajaloost ja varamust. Tegemist võib olla näiteks antud hoone ajaloolise fotoga raamis vms. “Uusarenduse loftid on tavapäraselt suhteliselt neutraalselt viimistletud, mis annab sisustamisel palju erinevaid võimalusi, kuid nagu enne mainisin, tuleks siiski ühtse terviku huvides lähtuda hoonest endast, keskkonnast, lisada sellele oma sisustuse ja disaini eelistused ja nii sammhaaval meelepärane lõpptulemus vormida,” selgitas Kristianson.

Sisearhitekt Mari-Liis Raudjärv soovitas loft-tüüpi korteri sisustamisel silmas pidada peamiselt seda, mida iga kodu sisustamisel – planeerida tuleks nii, et endal oleks hea ja mugav seal elada. “Kui hakatakse nullist planeerima, siis võikski arvestada kõrgust ja moodustada erinevaid tasapindu. Vannituba ei saa teha väga kõrget, kööginurk ja koridor ei pea ilmtingimata väga kõrged olema. Nende kohale saab siis näiteks magamis- või töö ruumi(d) planeerida. Aga kõik oleneb ikka konkreetsest interjöörist, inimeste arvust ja spetsiifilistest vajadustest,” selgitas ta.

Kõrgetes loftides on enamasti ülisuured ja kõrged aknad ning Raudjärv soovitab need jätta eksponeerituks. “Seal peaks olema elutuba, mis ulatubki kõrgustesse. Kõige kriipivamad on need interjöörid, kus on väga põnevast ruumist tehtud lihtsalt kaks korrust, mõlemad standardkõrgustega. Selliseid maju on küll meil Eestis. Sisuliselt tähendab see seda, et kõik ilus ja huvitav on rikutud ja enamasti arendaja on lihtsalt ühe karbi kokku klopsinud, kus on võimalikult palju põrandapinda,” nentis ta.

Rääkides sellest, milliseid võimalusi annab loft-tüüpi korteri sisustamine sisekujundajale, lausus Raudjärv, et kui me räägime just klassikalisest loftist, siis eelkõige on seal võimalus kasutada materjale, mida reeglina kodu tingimustes ei kasuta. “Industriaalsed, ka fassaadi jms materjalid. Üldilme ei pea olema nii viimistletud ja puhas. See tähendab, et kvaliteetselt tuleb ehitada, aga kuna ruumi on rohkem, eriti just kõrgusesse, kuhu käega ei ulatu katsuma, siis võivad materjalid olla ka sellised, mis puudutades just kõige sõbralikumad pole.”

Loft-tüüpi korterite kõrgete akende katmiseks soovitas ta paigaldada juba ehituse käigus elektrijuhtmestiku, mis võimaldaks mootorite kasutamist. “Vastavalt siis, kas soovitakse veidi varjata või pimendada. Kas kasutatakse ruloosid või kardinaid, on juba üldkontseptsiooni ja maitse küsimus. Aga kõrgete akende puhul katteid käsitsi ette-eest ära või üles-alla kiskudes võib olla piinarikas. Seega võiks eelnevalt kõike planeerida,” kõneles Raudjärv.

Kristiansoni sõnul on uusarendustes loft-tüüpi korterite ehitamine kindlasti oluliselt populaarsem kui veel mõni aeg tagasi. Kõrged laed, maast laeni ulatuvad aknad, palju valgust ja suurepärased vaated – see müüb.

“Kui populaarsed loftid täpsemalt on, seda võin vastata ainult oma kogemuse ja koostöö põhjal arendajatega. Kui rääkida ajaloolistest hoonetest kesklinnas, siis kuna väikesed korterid on alati likviidsemad ja nõutumad olnud, siis selline nutikas ruumikasutus lofti näol on väga populaarne,” tõdes sisearhitekt.

Oleneb muidugi lofti suurusest, väiksemad loftid on tema sõnul pigem populaarsed just noorte ja veel ilma lasteta perede seas. Suuremad loftid on sobilikud ja hinnatud suuremate urbanistliku elustiiliga ning ka juba lastega perede hulgas.

Mari-Liis Raudjärv aga ei usu, et loftide järele tekiks kunagi massiline nõudlus. “Tegemist on huvitava, samas tunduvalt ebapraktilisema interjööriga kui klassikaline korter. Arvestades just meie kliimat ja tundes füüsikaseadusi, et soojus tõuseb alt üles, ning lihtsalt rohkeid kuupmeetreid, mis selle kõige põnevusega kaasas käivad,” selgitas ta.

Kui vaadata, kus asuvad hooned, kuhu klassikalisi lofte ehitada saab, siis neid leiab ainult teatud piirkondades, seega ei saa Raudjärve sõnul kindlasti rääkida, et hakkaks massiliselt lofte tekkima. “Nagu juba mainitud, siis majanduslikud võimalused reguleerivad samuti turgu. Unistada aga ei keela keegi,” lisas ta.

Omadused on lähedalt seotud nende ehituse ja ajaloolise kasutusega. (Loft: ingl lakapealne, pööning)

19. sajandi elamute ajalooga loftid paiknevad sageli kesklinna lähedal asuvates piirkondades, selle naabruses ja äärelinnades.

Tööstushoonetel olid kõrged laed mahutamaks varustust ja juhtmevõrgustikke ning avarad aknad, mis pakkusid töötajatele palju päevavalgust. Kergetööstuste ladude muutmine peamiselt kunstnike elu- ja töökohaks tekitas loft-tüüpi korterid. Artistid said loftide näol endile valgusküllased, kõrgete lagede, akende ja seintega elamised.

Vanadel tööstushoonetel olid suured avatud põrandaplaanid seadmete mahutamiseks. Need põrandaplaanid on jäänud paljudesse loftidesse ning need läbivad ühte või mitut tasandit. Põrandaplaanid võivad olla pidevas muutumises ning erinevad alad on määratletud funktsioonide järgi nagu näiteks söögi- ja eluruum või eraldatud ajutiste vaheseintega.

Tööstushoonetes ei mõeldud palju esteetikale ja sisekujundusele. Seetõttu olid nähtavad postid, talad ja teised konstruktsioonielemendid. Paljud loft-tüüpi korterid on säilitanud need elemendid katmata kujul, et rõhutada toorest tööstuslikku välimust.

Katmata konstruktsioonielementide hulka kuulub ka torustik ning juhtmevõrgustik, samuti pole need tööstushoonete ümbertegemisel peidetud ega kaetud.

Katmata tellis – eriti katmata tellisseinad – on tõenäoliselt kõige tüüpilisem lofti tunnus. Siiski on sageli katmata ka puit, raud, betoon, graniit ja teras.

Kord renoveeritud, ümberkujundatud ja ümberdekoreeritud, paigutatakse loftides sageli kõrvuti traditsioonilised ehitusmaterjalid nagu puit, tellis, betoon, raud jmt ja modernsed viimistlusmaterjalid nagu keraamika, nahk ja marmor.

Sageli iseloomustavad kunstikogud loftide kaasaegset sisekujundust – mitte küll kõiki, sest see pole igaühe prioriteet või eelistus. See on tihedalt seotud kunstnike harjumusega, kes elasid loftides 1960ndatel aastatel. Kõrged laed ja avarad seinad pakuvad külluslikult ruumi ja valgust – mis on ideaalsed tingimused kunsti eksponeerimiseks.