Restoranitest: Härg on Pulli noorem vend

Härga nimetavad tegijad casual fine dining restoraniks. See tähendab kohta, kus on väga hea toit, kuid puudub valgete laudlinade pidulikkus ja range etikett. Range etiketi puudumist rõhutas ka meie teenindaja suhtlusmaneer, mis esimesel hetkel natuke isegi ehmatas, kuid millega kiiresti harjus, kui avanes selle professionaalne sisu. Pidulikkust jätkus Härjas ilma valgete laudlinadetagi, seda tänu väga kaunile ja erilisele sisekujundusele, mis on esitatud Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemia nominendiks. Väga eriline on ka Härja akendest avanev vaade siseõue – pigem on sellised vaated omased Londonile või Kopenhaagenile kui Tallinnale. Eriti kosutav on asjaolu, et sinna pole pargitud ühtegi autot, see ongi vaid inimeste õu.

Mis puutub toidusse, siis vaatamata väikesele raskepärasusele dessertide puhul, on see väga maitsev. Menüü hitid on veiseliharoad. Eelroogadest jääb silma söesteik ehk otse sütel küpsetatud veiseliha, mis pühendunud karnivooridele ilmselt juba Pullist tuttav, pearoogadest marmorsteik, roog nimega Brasiilia härg vardas ehk 350grammine picanha-steik ja veisepõse burnt ends – pikalt haudunud ja üleküpsetatud veisepõsk. Pakutakse ka talle-, sea- ja pardiliharoogasid.

Härg ei piirdu lihaga, on ka kala, mereande ja isegi taimetoitu. Et isu jätkuks ka suure veisesteigi jaoks, valisin eelroaks poke – klaasnuudlid värske tuunikala ja avokaadoga ning jäin väga rahule. Kui aga kui jõudsin magusani, tundus valik olevat piiratud, seda vähemalt feministlikust vaatenurgast. Pärast suurt liharooga oleks eelistanud midagi õrna, hapukat ja värskendavat, valida oli aga ainult šokolaadikoogi, trühvlite, jäätise ja brüleekreemi vahel. Valik jäi – pärast sügisilmaga mitte kokku klappiva jäätise ja “kohustusliku” restoranidesserdi brüleekreemi välistamist – šokolaadikoogile. See oli suussulavalt mõnus ja rammus, aga tõeliselt kogukas, mis pani arvama, et mitte ainult steikide, vaid ka dessertide kaal võiks olla menüüsse märgitud. Sõime seda kahekesi, kuid ka siis ei suutnud kõigest jagu saada.

Härja menüü kõige sümpaatsem külg on mõningane konservatiivsus. Peale juba nimetatud poke pole ühtegi rooga ega vist isegi koostisosa, mille mõistmiseks keskmine restoranikülastaja teenindajalt abi peaks paluma. Suurepärast steiki koos lihtsate, kuid väga maitsvate lisanditega nautides tundsin ootamatult, et taas kord olen restoranis peategelaseks mina ise külastajana, mitte peakoka loomingulised otsingud, mida teenindaja, imetlusvärin hääles, kliendile arusaadavasse keelde tõlgib. Sellega ei taha ma sugugi öelda, et Härja road ei oleks viimistletud või et nad oleksid liiga tavalised. Ei, sugugi mitte, kuid tegemist on omamoodi ajatu elegantsiga, kombinatsioonidega, mis on töötanud enne “uue köögi” avastamist ja töötavad ka pärast seda.