Restoranitest: külalislahke pastorimaja

Salvrätid olid mitte niisama lihtsad paberservjetid, vaid päris, see tähendab riidest. Sealjuurest väärikast tekstiilist ja põlvedele laotamiseks piisavalt suured. Mitte et ma riideid määrimata süüa ei oskaks, aga veidikese luksuse vastu pole kunagi midagi.

Parema ettevalmistusega lõunatajaid ei tohiks keskmisest esinduslikum lauakate üllatada: Pastoraat jagab maja butiikhotelliga Rosenplänter. Kaunilt restaureeritud puumajas asuvad hotell ja kohvik on nime saanud estofiilist Elisabethi koguduse pastorilt Rosenplänterilt ning tema elu- ja ametihoonelt ehk pastoraadil.

Salvrättide pärast Pastoraadi välja valinud, võisime peatselt tõdeda, et sellega meeldivused ei lõpe. Kelner osutus lõbusaks poisiks, kes valdas oma elukutset täie professionaalsusega. Professionaalsus tähendab restoraniteeninduse juures eelkõige külalislahkuse pakkumist ja see õnnestus noormehel täiuslikult – tundsime end tõepoolest oodatud külalistena.

Menüü jagab toidud kergemateks ja toekamateks, ainult et kerguse-toekuse mõõdupuu tundus veidi vildakas olevat. Toekate kategooria avaroog gazpacho, mis oma vürtsikuses oli vägagi meeldiv ja suvine, jäi toekusest kaugele. Selle “toekust” uskuma jäädes oleks ilmselgelt pärast lõunat pidanud lähimasse purksikioskisse nälga kustutama minema – isegi koos rammusa juustuküpsisega oli tegemist vaid eelroa mõõtu kogusega. See jääb aga toidu-joogi osas ka ainsaks kurtmiseks, kõik muu väärib kiitust.

Võib-olla kõige erksama mulje jättis roog, mida võib leida paljude restoranide menüüdes, kuid mida vaid haruharva nautimisväärselt valmistada osatakse – lihtne kanašašlõkk. Suitsuse krõbedaks küpsetatud pinna all oli peidus kõige mahlasem kanake, keda iial vardasse aetud. Lisandiks olid friikad, kuid mitte niisama lihtsast kartulist, vaid maguskartulist ehk bataadist, värske salat ja küüslaugukaste, mis samuti justkui päris tavaline, kuid maitselt igati nauditav.

Ka praetud kohafilee oli suurepärane. Samuti kui kanaroog, oli ka see pigem lihtne – mida erilist nii maitsva kalaga peakski tegema –, kuid pealt mõnusalt krõbe ja seest mahlakas, nagu praekala peabki olema. Sealjuures hästi värske, mis minu kogemuse järgi mereäärses suvituspealinnas mitte iga restorani jaoks iseenesestmõistetavaks normiks pole saanud.

Hommikusööki pakkuva kohvikuna toimib Pastoraat tööpäeviti kuni keskpäevani, nädalavahetusel aga isegi kuni kella kaheni, mis laisale suvitajale sobib. Hiliseks õhtuks oli kohvikust aga saanud baar, kus mõnus kokteili libistada: sealseid segujooke hindavad asjatundjad Pärnu parimate hulka. Päeva küpsetistest oli selleks ajaks alles vaid kaks kooki. Tee, mida koogi kõrvale jõime, oli serveeritud eriliselt disainitud tassist ja varustatud isegi meepotikesega, kuid koogi alla oli millegipärast kleepunud tükike tsellofaani.