Hangetel susserdavad inimesed, mitte firmad

Ettevõtete taga on aga omanikud, kes teevad otsuseid, kas ja kuidas hankemenetlusse minnakse, seejuures ka näiteks alapakkumiste kasutamiseks. Kuna juriidilised isikud ise otsuseid vastu ei võta, peabki plaanitavatel seadusemuudatustel olema mõju ka inimestele ehk ettevõtjatele nende taga, kes on varem ebaausat mängu mänginud.

Suund susserdajate riigihangetelt tõrjumiseks on õige. Tekib küsimus, miks sellega viivitada. Kas selleks on vaja juhinduda alles ­Euroopa Liidu direktiividest või saaks ja tasuks riigihangete seadust muuta juba praegu, ootamata 2016. aasta kevadeni. Teisalt on mõistlik, kui üht seadust ei asuta muutma põhjalikult ette valmistamata. Samuti tullakse nõnda vastu ettevõtjatele, kelle hinnangul peaks olulised seadusemuudatused ja nende mõju olema ette teada piisava ajavaruga.

Tegelikult saab aga näiteks selgeid alapakkumisi riigihangetelt tõrjuda juba praegugi, aga see nõuab hankijalt kannatust ja kindlameelsust. Paar nädalat tagasi kirjutas Äripäev, kuidas esmakordselt Eesti avalike bussiliinivedude hangete ajaloos jättis Rap­la maa­valitsus odavaima pakkumuse teinud ettevõtte alapakkumise tõttu hankevõiduta. Maa­valitsus koostöös maanteeametiga lükkas nimelt tagasi ASi MTG pakkumuse, mille puhul äratas kahtlust teistest pakkujatest oluliselt odavam liinikilomeetri hind.

Alapakkumise ärahoidmiseks tuli aga hankijal suuta riigihangete vaidlustuskomisjonile ja ka halduskohtule kahes astmes tõestada, et nende otsus pakkuja kõrvaldada oli õige. Seejuures toetuti muu hulgas sama vedaja senistele lepingutele ja nende mitte just kõige paremale täitmisele teistes maakondades. Ehk siis võimalikule varasemale susserdamisele.

Vaja vastu hakata. Siin saab julgustada ka teisi hankijaid alapakkumistele vastu astuma. Mida rohkem selliseid näiteid juba enne 2016. aastat koguneb, seda paremad saavad riigihangete seaduse muudatused. Praktiliste näidete põhjal on hea juriidilist šnitti võtta.

Äripäev on varemgi juhtkirjas toetanud põhimõtet, et riigihangete puhul ei peaks ainu­määravaks olema hind. Samuti seda, et riigihangete tulemused koos põhjenduste ja selgitustega peaksid olema avalikud. Nii saaksid neist õppida nii teised hankijad kui ka ettevõtjad, kes soovivad hangetel osaleda. Hangete avalikustamisest oleks kasu ka kõnealuste seadusemuudatuste väljatöötamiseks. Ent avalikustamisega tõepoolest ei tasu oodata poolteist aastat, selle otsuse saab teha märksa varem.