Hangetel susserdavad inimesed, mitte firmad
Kuna juriidilised isikud ise otsuseid vastu ei võta, peab plaanitavatel riigihangete seaduse muudatustel olema mõju ettevõtjatele nende taga, kes on varem ebaausat mängu mänginud.
Kõik ausad ettevõtjad on küllap päri eilses Äripäevas kirjeldatud plaaniga kõrvaldada edaspidi kolmeks aastaks riigihangetelt pakkujad, kes on varem korduvalt lepingut rikkunud. Keegi ei taha ju võistelda tingimustel, kus mõni susserdaja lati alt läbi pugedes ja turgu solkides hanke endale napsab.
Äripäeva arvates on seejuures väga oluline, et vastavad seadusemuudatused ulatuksid sügavale sisusse. Ettevõtete taga tuleb näha ja arvestada nende omanikke, mitte piirduda firmadega.
Uued juriidilised kehad. Riigihangetel sahkerdamisele on seni kaasa aidanud, et tehakse muudkui uusi nn juriidilisi kehi. Kui üks firma jätab hankija ja alltöövõtjad hätta, siis pole olnud probleemiks teise sarnast nime kandva firmaga järgmist riigihanget võita. Selline käitumine on saanud suisa üldnime – Faciot tegema. Pelgalt firmade hankelt kõrvalejätmise juurde pidama jäädes on seega oht, et senise ebaausa praktika näited võivad jätkuda ning muudatused ei pruugi riigihangete puhastumisele piisavalt kaasa aidata.
Ettevõtete taga on aga omanikud, kes teevad otsuseid, kas ja kuidas hankemenetlusse minnakse, seejuures ka näiteks alapakkumiste kasutamiseks. Kuna juriidilised isikud ise otsuseid vastu ei võta, peabki plaanitavatel seadusemuudatustel olema mõju ka inimestele ehk ettevõtjatele nende taga, kes on varem ebaausat mängu mänginud.
Suund susserdajate riigihangetelt tõrjumiseks on õige. Tekib küsimus, miks sellega viivitada. Kas selleks on vaja juhinduda alles Euroopa Liidu direktiividest või saaks ja tasuks riigihangete seadust muuta juba praegu, ootamata 2016. aasta kevadeni. Teisalt on mõistlik, kui üht seadust ei asuta muutma põhjalikult ette valmistamata. Samuti tullakse nõnda vastu ettevõtjatele, kelle hinnangul peaks olulised seadusemuudatused ja nende mõju olema ette teada piisava ajavaruga.
Tegelikult saab aga näiteks selgeid alapakkumisi riigihangetelt tõrjuda juba praegugi, aga see nõuab hankijalt kannatust ja kindlameelsust. Paar nädalat tagasi kirjutas Äripäev, kuidas esmakordselt Eesti avalike bussiliinivedude hangete ajaloos jättis Rapla maavalitsus odavaima pakkumuse teinud ettevõtte alapakkumise tõttu hankevõiduta. Maavalitsus koostöös maanteeametiga lükkas nimelt tagasi ASi MTG pakkumuse, mille puhul äratas kahtlust teistest pakkujatest oluliselt odavam liinikilomeetri hind.
Alapakkumise ärahoidmiseks tuli aga hankijal suuta riigihangete vaidlustuskomisjonile ja ka halduskohtule kahes astmes tõestada, et nende otsus pakkuja kõrvaldada oli õige. Seejuures toetuti muu hulgas sama vedaja senistele lepingutele ja nende mitte just kõige paremale täitmisele teistes maakondades. Ehk siis võimalikule varasemale susserdamisele.
Vaja vastu hakata. Siin saab julgustada ka teisi hankijaid alapakkumistele vastu astuma. Mida rohkem selliseid näiteid juba enne 2016. aastat koguneb, seda paremad saavad riigihangete seaduse muudatused. Praktiliste näidete põhjal on hea juriidilist šnitti võtta.
Äripäev on varemgi juhtkirjas toetanud põhimõtet, et riigihangete puhul ei peaks ainumääravaks olema hind. Samuti seda, et riigihangete tulemused koos põhjenduste ja selgitustega peaksid olema avalikud. Nii saaksid neist õppida nii teised hankijad kui ka ettevõtjad, kes soovivad hangetel osaleda. Hangete avalikustamisest oleks kasu ka kõnealuste seadusemuudatuste väljatöötamiseks. Ent avalikustamisega tõepoolest ei tasu oodata poolteist aastat, selle otsuse saab teha märksa varem.