Ei rassismile

Minister Jevgeni Ossinovski oli esimene valitsuse liige, kes ütles otse välja, et elevant on elutoas – ja et elevandi koht ei ole seal. Ta sõnastas intelligentselt, aga valusalt selle, mis on Eestis päriselt kaalul. Eesti peab jääma elamisväärseks paigaks ka naisele, venelasele, mustanahalisele, homole, moslemile ja puudega inimesele, mitte vaid isehakanud “õigele eestlasele”, kes peab võimalikuks alavääristada teist inimest tema nahavärvi, usu, seksuaalse sättumise või mis tahes muu isiklikku ja puutumatusse sfääri kuuluva pärast.

Muidugi võib arutleda selle üle, kas “idiootne Eesti” on see sõnapaar, millega võidelda Eestis pead tõstva võõraviha ja äärmusluse muude vormide vastu, mis on saanud poliitilise väljundi riigikokku kuuluva EKRE näol. Võib vaielda ka selle üle, kas paralleelid natsi­ideoloogiaga on kohased ja vajalikud – ning lõpuks sellegi üle, kas mitte igasugune kriitika EKRE väljaütlemiste suunas pole viimaks vesi selle seltskonna veskile. Vaielda tulebki, sest olukord, millesse Eesti on sattunud, on selles viibijatele uus, ja valmis lahendusi pole kuskilt võtta, ei saagi olla.

Äripäeva meelest astus Ossinovski sammu, mida valitsuse liikmetest mitte keegi seni polnud teinud – ja see oli vältimatult ja absoluutselt vajalik. See tuli hilja, aga loodetavasti mitte liiga hilja. On põhjust loota, et Ossinovski reageerib edaspidigi teravalt rassistlikele väljaütlemistele – pole kahjuks alust eeldada, et neid rohkem ei tule.

Aga enam pole ka aega ehmunult õhku ahmida ja imestada, kuidas midagi niisugust üldse võidakse öelda. Samas jahmatuses on ka teised Euroopa riigid, kus paremäärmuslikud poliitilised jõud ütlevad asju, mis veel aastakümneke tagasi olid poliitiku suus mõeldamatud. Sedasama teeb Trump teispool maakera.

EKRE võõravaenulik käekiri on nii kindlaks kujuneda jõudnud just selle jahmatuse pärast, mis Eestigi ühiskonda tabas, kui varjamatu võõraviha poliitilisse reaalsusse murdis, samuti valitsuserakondade pika vaikimise ja teemaga tegelemisest keeldumise pärast. Kartusest oma konservatiivselt meelestatud valijate hääli kaotada teeb Reformierakond siiamaani nägu, nagu oleks EKRE liikmete rassistlikud väljaütlemised midagi enesestmõistetavat, pöörates pilgu kõrvale ja teeseldes, et ei kuulnud.

Laiemas plaanis on see riigi ja rahva vaenulik tegevus, sest avalikust jahmatusest EKREliikmete rassistlike avalduste üle saab aegapidi vaikne leppimine, et selliseid asju tohibki öelda. Demokraatia, see ongi ju sõnavabadus? Sellesse kuulubki ju kohustus sallida ka sallimatuid?

Ei. Rassismi ei saa õigustada sõnavabaduse sildiga, sellel ei ole mitte ühtegi õigustust. Isikuvabadused ja inimõigused jäävad demokraatia põhjaks. Võõraviha on vastuvõetamatu nii avalikult väljendatud ideoloogia kui ka sõnastamatu hoiakuna ja sellele tuleb öelda “ei”. Kui vaja, siis tuleb öelda ka teravalt, ja kui on vaja, siis tuleb öelda palju kordi – aga kindlasti tuleb öelda, mitte vaikselt silmi maha lüüa. Rassism on vägivald inimsuse vastu ja seda ei saa lubada. Ei meil ega mujal.

Meil siin, väikeses Eestis, pole vaja küsida, mida meil on pead tõstva rassismi pärast kaotada. Vastus on ühesõnaline: kõik.