Restoranitest: Tartu Fiil tasub silm peal hoida

Restorani pääseb kahel moel: kaubanduskeskuse teise korruse tagumisest sopist või siis kaubanduskeskusega sama katuse all paikneva hotelli uksest, mööda rohkem kui tagasihoidliku disainiga trepikäiku teisele korrusele tõustes. Kumbki ei mõju just kutsuvalt.

Restoranisaal ise näeb märksa parem välja. Sisekujundus on lihtne ja praktiline: tagasihoidlikud hallika gammaga toonid, mida ergastab natuke oranži, naturaalsus, lihtsus. Nutika konstruktsiooniga lükandseinad võimaldavad söögisaali kohandada hotelli vajadustega.

Võib-olla just tänu sellisele tagasihoidlikule eelhäälestusele mõjus menüü kulinaarse värvipommina; tuhad ja tolmud, kreemid ja määrded, Skandinaavia, Aasia ja kohalik väike Eesti kõik ühes köögis koos. Road on menüüsse kirja pandud napisõnaliselt, nagu viimasele (kuigi juba mitu aastat valitsenud) trendile kohane: krevetisalat mango/wakame/kurk, peet & kitsejuust, lillkapsas/seenekreem/pruun või jms.

Menüü napisõnalisus paneb teeindajalt lisa küsima ja peab tunnistama, et Fii omad tulid sellega suurepäraselt toime. Teenindajad olid saanud toitude teemal põhjaliku koolituse ja jagasid oma teadmisi kõige meeldivamal moel, võiks isegi öelda, et selle poolest oli teenindus enam-vähem tipprestorani tasemel.

Krevetisalat oli menüüs saanud jutumärgid – tegelikult polevatki tegemist päris salatiga, selgitas ettekandja, sellest siis jutumärgid. Rohelise tolmuga kaetud roog nägi välja erakordselt atraktiivne, maitse oli karge ja kerge, kuid rikkalik. Eriliselt maitsev oli kaste, mida oli kahju taldrikule jätta, kuid kahvliga seda kätte ei saanud. Palusin leiba, et sellega kastet püüda, kuid magushapu seemnetega rukkileib salati Aasia maitsetega ei haakunud, need oleksid vajanud neutraalsemat partnerit. Leivaga oli ka veidike liialt kiirustatud: see oli jõudnud ahjusoojaks minna vaid pealt, kuid mitte seest. Küll aga oli ülearu soe ürdivõi, mis leivaga koos viljateradega täidetud savinõus lauale toodi.

Pearoaks valisin tursa, mille lisandiks lillkapsas kolmel moel: lillkapsa „riisina“ ehk riivitult, tervete õisikutena ja röstitud (ja purustatud) kujul kastmena. Eelroaga võrdset ahvatlevat tervikut tursk oma saatjatega ei moodustanud, väheks jäi nii maitseid, värve kui vorme. Praekala, iseenesest lihtne roog, annab liigagi selgelt märku kokkade professionaalsusest. Ideaalis peaks krõbeda naha all olema pehme, kuid mitte ülemäära kuuma saanud liha, Fii kala oli aga üleni üsna pehmekene. Ka lillkapsa kolm vormi jäid vormimängudele vaatamata maitselt liialt ühetooniliseks.

Mis aga praest puudu jäi, tegi magustoit kuhjaga tasa. Astelpajuhüüve kergelt soolaka karamellijäätise ja valge šokolaadiga oli võluvalt kaunis, siidjalt pehme ja maitsetelt mitmekesine – just selline nagu unelmate magustoit peakski olema. Gurmaanlikku mõnu häiris vaid lusika krigin savinõul, mis ainult natuke vähem jube kui küünekraaps vana aja koolitahvlil.

Nii et kokkuvõttes tuli bilanss positiivne: magustoit läks kindlalt plusspoolele, pearoog miinuspoolele, eelroog jäi kusagile kahe vahele, teenindus oli suurepärane, veinivalik üle keskmise, sisekujundus rahuldav, kuid asukoht kahtlane. Linnaäärse kaubanduskeskuse restoran peab tegema imet, et kesklinna omadega võrdselt tähelepanu saada. Algus on igatahes paljulubav, pilk tasub peal hoida nii restoranil kui ka noorel loomingulisel peakokal Ken Trahvil.

GOSPA restoran, Tori 2, Kuressaare, Saaremaa, august 2017Loona mõisa restoran, Loona küla, Kihelkonna vald, Saaremaa, august 2017Kohvik Retro, Lossi 5, Kuressaare, august 2017Dirhami Kalakohvik, Noarootsi vald, Dirhami, Läänemaa, juuni 2017Saku Gastropub, Rotermanni 14, Tallinn, juuni 2017