Kui SEB müüs Kreeka võlakirjad jätkuva ebakindluse tõttu maha, siis Swedbank, vastupidi, suurendas selle aasta algul veelgi oma investeeringuid. Swedbanki riigivõlakirjade edetabelis on euroala "must notsu" koguni neljandal kohal - selle valitsuse võlakirjade all on Swedbankil umbes 200 miljonit krooni eestlaste pensioniraha.
Swedbank peab Kreekasse investeerimist väga huvitavaks - võlakirjad on odavad, lubatud tootlus kõrge, intressitase jaanuaris näiteks 7 protsenti. Pensionifondide raha on aga teistegi suure võlakoormusega riikide - Portugali, Hispaania, Belgia, Itaalia - võlakirjade all. Ja seda mitte ainult Swedbankil, vaid SEB-lgi. Ka ELi vanade riikide, sh Saksamaa soliidsed pangad on investeerinud samuti praegu nende riikide võlakirjadesse. Kreeka seis on aga kõige muret tekitavam. Kreeka mure on kõigi eurotsooni riikide mure ja Euroopa Liit ei saa jätta Kreekat hätta - Kreeka kukkumine võib võlakriisi tõmmata kogu Euroopa. Kreeka pankrotist võib seega vaid teoreetiliselt rääkida.
Eesti liitumine euroga tulevast aastast muutub iga päevaga järjest kindlamaks. Meie, nagu ka kõigi teiste ELi riikide huvides on tugeva euro säilitamine. Kreeka valitsus peab selle nimel kõvasti pingutama. Nagu oleme teinud meie, et pääseda euroriikide hulka. Tahame, et meie pingutused poleks olnud asjatud, tahame muu hulgas ka pensioni saada tugevas euros.
Meie pensionifondid võivad tagasi saada Kreeka valitsuse võlakirjadesse pandud raha, aga Kreeka juhtum näitab, et turvalist investeerimisvõimalust pole olemas. Äripäev ootaks turule sellist teise samba fondi, kus pensionikoguja saaks ise otsustada, kas ta panustab kohalikesse ettevõtetesse, kasvavasse Hiinasse, hädas olevasse Euroopasse või koguks seda raha deposiiti. Praegu saab valida vaid fondi, kuid võimalused mõjutada rahapaigutusi on olematud. Vastutus aga on pensionikogujal, mitte Kreeka valitsusel ega fondil.