Sooline ebavõrdsus – müüt või tegelikkus?

Kumbad on tugevamad, kas mehed või naised? Tundub, et füüsiliselt on mehed ning vaimselt-emotsionaalselt on naised tugevamad ja siinkohal on päris mõttetu küsida, kas see on halb või hea. See on leppimise koht. Füüsilisest või emotsionaalsest võrdsusest rääkida soolisel tasandil on üsna mõttetu. See on olnud Looja tahe.

Millised on need tasandid, kus konkreetset sugu oleks võimalik pidada vooruseks või puuduseks? Pluralistlikus, emantsipeerunud ning pragmaatilises maailmas on sellele küsimusele väga raske vastata. Kas tööturul võib sugu osutuda määravaks?

Isiklikult pole ma seda ei kuulnud ega ka kohanud. Ise töötan õpetajana. Tegemist on teatavasti ametiga, mis sobib majanduslikult hästi kindlustatud meeste abikaasadele. Mees on ju pere ülalpidaja, kes peab teenima põhisissetuleku. Naise töökoht õpetajana on perele lihtsalt lisaboonus või –sissetulek. Seetõttu näebki mehi koolis harvem kui päikesevarjutust hoolimata sellest, et nii mõnelgi mehel on kutsumus koolmeistritööks, kuid alates nõukogude perioodist tänaseni on tegemist feminiseerunud elukutsega.

Ennemuiste olid koolmeistrid ju enamuses mehed, kes said selle eest ka mehist palka. On ju suur vahe, kas õpetajapalk on põhipalk või palgalisa kobedamale põhipalgale. Kuidas on lugu siin võrdõiguslikkusega? Küsimus pole siin sugugi mitte soos, vaid pere sissetulekute proportsionaalsuses ameti lõikes.

Olen töötanud ka avalikus teenistuses meeldivate mees- ja naiskolleegidega, kus me kõik, soole vaatamata, oleme palka saanud ühesuguste palgaastmete järgi. Loevad töötulemused, mitte sugu. Kui naisel, erinevalt mehest on paremad töötulemused, siis sellest sõltuvalt peab ta ka kõrgemat palka saama.

Kahjuks meil Eestis viljeletakse tõepoolest ka tuntud firmades orjapidamist, kus ühesuguse orja ikke all on nii mehed kui naised. Kui keegi hakkab orjandusliku korra vastu protestima, siis ähvardatakse sellega, et suur teoorjuse otsijate järjekord on ukse taga. Masu ajal sellised mehhanismid tunduvad tõepoolest töötavat. Nendest meestest ja naistest on südamest kahju, sest sageli puuduvad neil ka alternatiivid. Nad on absurdses sundsituatsioonis.

Häbematu on loomulikult ka see, kui erasektoris mehe ja naise füüsiline võimekus võrdsustatakse – see tähendab, et naised peavad tegema meestega sama raskeid töid või isegi raskemaid, ja seejuures peavad nad leppima meestega võrdse palgaga.

Me liigume Lääne-Euroopa ja Skandinaavia suunas, kus ühe rohkem naisi on juhtivatel kohtadel nii riigiametis kui ka erasektoris. USA, Saksamaa ja Soome on riikidena naiste juhtida. See tendents on süvenev. Naised võitlevad oma õiguste eest. Minu arvates peamine õigus, mille eest naised peaksid võitlema, on võimalused ja tingimused saada ja kasvatada lapsi esimesed eluaastad kodus. Samas on positiivne, et isad on laste kasvatamisel emadega suhteliselt võrdses seisus – seda just lapse esimestel aastatel. Emapalka võivad saada ka isad.