Ramo Pener • 31. juuli 2010 kell 6:38

Sooline ebavõrdsus – müüt või tegelikkus?

Eesti vabariigi põhiseaduse ja jumala ees on kõik võrdsed. Võrrelda ei saa võrreldamatuid, vaid võrreldavaid nähtusi ja protsesse.

Oluline on ka see, kas võrdleme omavahel kvaliteeti või kvantiteeti. Kohatu on parem-halvem skaalal võrrelda omavahel valgust ja pimedust, soojust ja külmust või hoopis pikkust ja kaalu. Erinevused ning eristumine muudavad elu mitmepalgelisemaks. Oluline on nendevaheline  tasakaal ning koostoime. Nii on see ka soolisel tasandil. Abielu moodustavad erisoolised, kelle vahel on liitlaslik koostoime.

Inimühiskond on näinud nii patriarhaalse kui ka matriarhaalse ühiskonnakorralduse võlusid ja valusid. Oluline on see, et mees lepiks oma ja naine oma (soo)rolliga.

Konfliktid tekivad siis, kui mees tahab endale inimese loomisega naisele kaasa antud naise rolli ning naine mehe rolli. Oma soorolliga tuleb ilmselt leppida. Oma sooga mitte rahulolevaid inimesi on võimalik ravida, et testosterooni- ja östrogeenihormoonid saada nii mehes kui naises õigesse tasakaalu. Vastassuguhormooni domineerimist on võimalik mingil määral tasakaalustada.

Kumbad on tugevamad, kas mehed või naised? Tundub, et füüsiliselt on mehed ning vaimselt-emotsionaalselt on naised tugevamad ja siinkohal on päris mõttetu küsida, kas see on halb või hea. See on leppimise koht. Füüsilisest või emotsionaalsest võrdsusest rääkida soolisel tasandil on üsna mõttetu. See on olnud Looja tahe.

Millised on need tasandid, kus konkreetset sugu oleks võimalik pidada vooruseks või puuduseks? Pluralistlikus, emantsipeerunud ning pragmaatilises maailmas on sellele küsimusele väga raske vastata. Kas tööturul võib sugu osutuda määravaks?

Isiklikult pole ma seda ei kuulnud ega ka kohanud. Ise töötan õpetajana. Tegemist on teatavasti ametiga, mis sobib majanduslikult hästi kindlustatud meeste abikaasadele. Mees on ju pere ülalpidaja, kes peab teenima põhisissetuleku. Naise töökoht õpetajana on perele lihtsalt lisaboonus või –sissetulek. Seetõttu näebki mehi koolis harvem kui päikesevarjutust hoolimata sellest, et nii mõnelgi mehel on kutsumus koolmeistritööks, kuid alates nõukogude perioodist tänaseni on tegemist feminiseerunud elukutsega.

Ennemuiste olid koolmeistrid ju enamuses mehed, kes said selle eest ka mehist palka. On ju suur vahe, kas õpetajapalk on põhipalk või palgalisa kobedamale põhipalgale. Kuidas on lugu siin võrdõiguslikkusega? Küsimus pole siin sugugi mitte soos, vaid pere sissetulekute proportsionaalsuses ameti lõikes.

Olen töötanud ka avalikus teenistuses meeldivate mees- ja naiskolleegidega, kus me kõik, soole vaatamata, oleme palka saanud ühesuguste palgaastmete järgi. Loevad töötulemused, mitte sugu. Kui naisel, erinevalt mehest on paremad töötulemused, siis sellest sõltuvalt peab ta ka kõrgemat palka saama.

Kahjuks meil Eestis viljeletakse tõepoolest ka tuntud firmades orjapidamist, kus ühesuguse orja ikke all on nii mehed kui naised. Kui keegi hakkab orjandusliku korra vastu protestima, siis ähvardatakse sellega, et suur teoorjuse otsijate järjekord on ukse taga. Masu ajal sellised mehhanismid tunduvad tõepoolest töötavat. Nendest meestest ja naistest on südamest kahju, sest sageli puuduvad neil ka alternatiivid. Nad on absurdses sundsituatsioonis.

Häbematu on loomulikult ka see, kui erasektoris mehe ja naise füüsiline võimekus võrdsustatakse – see tähendab, et naised peavad tegema meestega sama raskeid töid või isegi raskemaid, ja seejuures peavad nad leppima meestega võrdse palgaga.

Me liigume Lääne-Euroopa ja Skandinaavia suunas, kus ühe rohkem naisi on juhtivatel kohtadel nii riigiametis kui ka erasektoris. USA, Saksamaa ja Soome on riikidena naiste juhtida. See tendents on süvenev. Naised võitlevad oma õiguste eest. Minu arvates peamine õigus, mille eest naised peaksid võitlema, on võimalused ja tingimused saada ja kasvatada lapsi esimesed eluaastad kodus. Samas on positiivne, et isad on laste kasvatamisel emadega suhteliselt võrdses seisus – seda just lapse esimestel aastatel. Emapalka võivad saada ka isad.

Kohati on meeste ja naiste ebavõrdset kohtlemist kohtupraksises, seoses lahutuse- ning elatiseprobleemidega. Ema suhtes on juba eelhoiak positiivne ja toetav, isad aga saavad igaks juhuks nahutada, et nad ei täida isakohust (rahalises mõttes). Enamasti väljub kohtust võitjana siiski ema.

Mitte mingisugusest soolisest võrdsusest ei saa rääkida suremuse koha pealt. Mehed lahkuvad siit ilmast palju varem, kui naised. Pensioni suurus on küll soolises mõttes võrdselt välja arvutatud, kuid sellise arvestusega, et mehed saavad pensioni kätte alles mullatoidul olles.

Minu arvates tööpõhine ebavõrdsus on palju suurem, kui sooline. Õpetaja palk ei kannata võrdlust ei juristi, kohtuniku, raamatupidaja, ehitaja, rekkajuhi, IT-spetsialisti, arsti jne palgaga. Ja sugu ei mängi siin mingit rolli.

Et naine saab sama töö eest võrreldes mehega vähem raha, on küll pigem mütoloogiavaldkonda kuuluv. Sooline ebavõrdsus teeb muret hoopis selles mõttes, et meil on kujunemas kesksoost inimklass, keda esindavad mehelikud naised ja naiselikud mehed.

Hetkel kuum