Mihkel Härm • 3 september 2012

Kopitanud arengukava vajab tuulutust

Maailma Energeetikanõukogu Eesti rahvuskomitee peasekretär Mihkel Härm arutleb, mis punktid vajavad Eesti riigi energiamajanduse arengukavas uuendamist, lähtudes aasta alguses Jaanus Arukaevu blogipostituse ideest, et arengukava juures on tunda „kopituse lõhna“, mistõttu vajaks arengukava „läbi kloppimist”.

Uus energiamajanduse arendamise plaan peab olema senisest pikaajalisem ning lisaks elektrile tuleb ulatuslikumalt käsitleda ka teiste energiakandjate ning väärtusahela komponentidega seotud peamisi otsuseid. Riigi konkurentsivõime kasvatamiseks regionaalsel turul tuleb arengukava sünkroniseerida naaberriikidega. Eriti hea on seda teha praegu, mil ka Soomes on energiamajanduse arengukava uuendamine päevakorral.

Eelnimetatud punktid võivad tunduda vormilised, kuid neid muudatusi sisse viimata jätkame elamist omas mahlas – see tähendab räägime eelkõige elektrist, mis moodustab vaid 20% energiatarbimisest; räägime vaid järgmise 5 aasta tegevuskavast ning unustame tegeliku konkurentsi regionaalsel energiaturul. Õige vormita on ka õige sisu saavutamine oluliselt keerukam. Õige sisu ja vorm tähendavad, et arengukava toob eel kõige välja riigi eesmärgid ning nende saavutamiseks kehtestatud piirangud ning motivaatorid.

Sisulise poole pealt saab energeetika peamised väljakutsed jagada kolmeks: täna piisavalt käsitletud teemad, kerget uuendamist vajavad teemad ning puudulikult kaetud teemad. Esimesse gruppi kuuluvad elektrienergia varustuskindlust ning vedelkütuste reserve puudutavad teemad. Ei ole mõtet taaskord pikalt-laialt arutada elektritootmise varustuskindluse, konkreetsete elektrijaamade rajamise, taastuvenergeetika toetamise, põlevkivist vedelkütuste tootmise otstarbekusevõi Eesti-Soome vahelise ülekandeliini ehitamise üle, need küsimused on lahendatud. Tähelepanu tuleb suunata järgmistele küsimuste gruppidele.

Kerget uuendamist vajavaid küsimusi on palju, kuid siin vajab üle vaatamist pigem arengukava sõnastus või numbrilised suurused – sest tegelikus elus on päris mõistlikud plaanid ja analüüsid juba olemas. Teemadena tuleks alustada kohalike primaarenergia ressursside (sh fossiilsed kütused nagu põlevkivi ja turvas) kasutamise poliitikate uuendamisest (sh ressursi- ja keskkonnatasude kehtestamise põhimõtted); ning lõpetada perspektiivsete energiatehnoloogiate kasutuselev õtmise põhimõtetega. Sinna vahele jäävad hajaenergeetika ning energiasäästu potentsiaali rakendamise põhimõtted, regionaalse koostöö korraldus riigi energiavarustuse tagamisel, energiapoliitika hädavajalikud eripärad EL piiririigis, piirangute ning kontrolli seadmine energia kasutamisele, energiaaktsiiside rakendamise põhimõtted jms.

Kolmas teemade grupp on aga kõige kriitilisem, sest seal ei ole piisavalt analüüse, on palju vastandlikke huve ning otsusterahaline mõju on väga suur. Nii vajab põhjalikku diskuteerimist soojamajanduse, eelkõige kaugkütte edasine arendamine olukorras, kus peale 2020.a. ei tohi ehitada maju, mis vajavad suuremahulist välist energiatarnet; tuleb koostada gaasituru arendamise regionaalne pikaajaline kava; on vaja teha selgeks energeetika väliskulude arvestamise põhimõtted ning see, kuidas saadud informatsiooni kasutada; täpsustada tuleks põllumajanduse rolli energia „tootmisel“; tuleb välja kujundada energiapoliitika transpordisektoris; ning tõsiselt analüüsida energia hindadega seotud sotisaalpoliitilisi meetmeid.

Hetkel kuum