Artikkel
"Miks ma pean siin külmaga passima ja talluma jalalt jalale nagu teised siin. Tuleb võtta elult maksimum," ütleb Airi Hark. Et toidujärjekorras oleks mugavam oodata, ostis ta endale korraliku varustuse.Foto: Liis Treimann

Prouad prügikasti kallal ja magamiskotiga söögisabas. Eestis käib toidujaht

Kuula

Peaaegu igal õhtul istub Airi Hark Tallinna keskturu lähistel klapptoolil ja ootab. Mõnel päeval pikutab hoopis lamamistoolil ja kui on külmem ja tuulisem, toob Lasnamäelt kaasa magamiskoti. Tal on seljas mantel, mille all on veel ka jope: Airi tuleb siia nii -5 kui ka -15 kraadiga.

Airi istub toidukapi juures. Vabatahtlikud toovad sellesse kappi igal õhtul toitu, mis aegub samal päeval. Soojaleti road Rimist, salatid Stockmannist, võileivad Coopist, vrapid R-Kioskist – kõik, mis läheks muidu prügikasti. Päeval, mil meie siin oleme, on külmik mingil põhjusel täis veganvorstikesi.
Eestis visatakse igal aastal ära rohkem kui 84 000 tonni toitu. Kui laotada see toit maapinnale ühtlase meetrikõrguse kihina, saaks sellega katta poolteist korda Tallinna lauluväljakut. Samal ajal elab meie riigis peaaegu 50 000 inimest absoluutses vaesuses – see tähendab, et neil ei ole alati toitu, mida lauale panna.
Toidukapi juures istuv Airi hoolitseb igapäevaselt oma puudega lähedase eest ning saab enamiku oma toidust toidukapist. Ta jõuab alati kohale kaks-kolm tundi enne vabatahtlikke. Airi usub, et kui ta on esimesena järjekorras, saab ta ka kõige paremat kraami. Tema on keskendunud enda sõnul "salatitele ja delikatessidele" ning eriti innukalt soovib ta saada torti – teda kutsutakse isegi Torditädiks.
"Keskmiselt on ühiskond saanud rikkamaks, tarbib rohkem ja raiskab seega ka toitu rohkem, Aga kõrvale on tekkinud selgesti ka abivajajate hulk ja vajadus suunata see toit tagasi inimestele, kes vajavad toiduabi,“ ütleb ringmajanduse ekspert Harri Moora. Ta teab toidust ja toidujäätmetest vaat et kõike, sest on osalenud peaaegu kümme aastat Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse uuringutes, millega on analüüsitud Eestis tekkivate toidujäätmete ja toidukao koguseid ning põhjuseid.
Kella kümneks õhtul on siia kogunenud juba paarkümmend inimest. Järjekorda võetakse nagu polikliinikus: „Kes on viimane?“ Paljud käivad siin juba mitmendat kuud ning on jõudnud saada omavahel tuttavaks.Foto: Liis Treimann
Inimesed järjekorras on elevil: arutletakse, mis toitu täna jagatakse ning kiideldakse eilse "saagiga". Grupp eakaid inimesi kuulab telefonist muusikat.Foto: Liis Treimann
Airi ja teised on sabas toidukapi juures, mis kannab nime Fudloop. "See tundus kuidagi nii intrigeeriv, et kuidas saab olla niimoodi, et ühes otsas on meil toit, mis visatakse ära, ja teises otsas on inimesed, kes surevad nälga," räägib Fudloopi asutaja Tarmo Seliste, miks ta projekti kaks aastat tagasi käivitas.
Seliste usub, et tegemist on ikkagi äriga. Toidukapp on moodne tellimusäri: maksad kümme eurot kuus ja võid kas või iga päev oma koodi sisse toksides kapist toitu võtta. "Meil on sadu kliente, kes maksavad. Korduvate klientide osakaal on meil 90 protsenti, mis on väga hea näitaja," räägib Seliste.

Toidukapid on olemas rohkem kui kümnes Eesti linnas ja maakonnas. Väljaspool Tallinna on kapid enamasti tasuta. Nende juurutamisega tegeleb projekt nimega Rohevald - kohalike omavalitsuste, aktivistide ja teadlaste esindajatest koosnev töörühm. Kolm tasuta kappi asuvad Tartus, nendega tegeleb vabatahtlik liikumine Foodsharing Tartu.

"Ühed leivad-saiad, juurikad, soe toit." Vabatahtlik Helyna avab Airi ees kapi ja jagab tänast menüüd. Vabatahtlikud hoolitsevad selle eest, et kõik saaksid võrdselt toitu.
Täna õhtul õnnestub Airil kätte saada Gustavi Tähesära jõulutort, mille koostises olevad piparkoogid on käsitsi valmistatud. Stockmannis müüdi seda päeva lõpus poole hinnaga, aga ostjat ikka ei leidunud. Kauplus annetas tordi, mille uus õnnelik omanik on Airi.
Airit kutsutakse isegi Torditädiks. Täna õnn naeratas talle ja ta sai Tähesära jõulutordi omanikuks.Foto: Liis Treimann
Miks on mõned poed nõus pakkima hilisõhtul müümata jäänud kauba abivajajatele kastidesse, teised aga mitte? "Nagu ma aru saan, sõltub kõik poe juhatajast," pakub Toidupanga autojuht Aleksander, kes peatub oma valge kaubikuga iga päev poodide uste ees ja võtab vastu annetamiseks mõedud kaupa. "On juhatajaid, kes annavad kõike, aga mõnikord suhtlen poe töötajatega ja kuulen, et juhataja käskis ära visata. Ma küsin: „Miks? Järgmine kord andke meile!“ Kui kogu toit meile antaks, ei oleks enam ühtegi näljast inimest."
Ühe Tallinna lähistel asuva toidupoe biojäätmete prügikast. Sellest, kui palju toitu nad ära viskavad, eelistavad kaubandusketid vaikida. Ainukeses suures kaubandusketis, mis meile need andmed avaldas, visati sel aastal iga tonni annetatud toidu kohta kolm tonni ära.Foto: Liis Treimann

Toidukadu on termin, mis tähistab sööki, mida oleks saanud tarbida, aga mis visati ära. Lihtsamalt öeldes - see ei ole kartulikoor, sel juhul on tegemist toidujäätmega. Vaid see on näiteks mädanema läinud kartul, millest ei jõutud suppi teha.

Vanadaamide söömapidu poe taga

Daamid on hästi varustatud: puuviljade sorteerimiseks on neil käes kummikindad ja kaasas mitu kilekotti.Foto: Liis Treimann
Toidupoe kõrgelt tagumiselt trepilt lendab õhtuhämaruses prügikastide poole kastide kaupa söögikõlblikke köögivilju ja puuvilju. Kohalikud pensionärid on juba siin.
Korralikult riietatud vanaprouad nahkkäekottidega, oma kohalolekust suuremat saladust tegemata, ootavad, kuniks biojäätmete konteinerid täituvad apelsinide ja banaanidega. Ja siis on käes nende tähetund: prouad astuvad jäätmetekonteineritele ligi ja valivad välja parima kauba.
"Tomatid, viinamarjad, mandariinid, granaatõunad," öeldakse meile konteineri sisu kohta. "Ma ei ole kunagi elus nii palju puu- ja köögivilju söönud," kuuleme sorteerijatelt.
"Noored daamid tulevad kohale autodega, kaasas kastid. Nad laadivad need täis ja lahkuvad," ütleb üks inimene, kes käib sageli konteineri juures.
Prügikastikütid paluvad meil jätta saladuseks, kus puuvilju uksest välja loopiv pood asub: "Me natuke elatume sellest ja kui te teete reportaaži, võib see kõik lõppeda."
Mis kaubaks ei läinud, lendab poe taha prügikasti.Foto: Liis Treimann
Ostjad on harjunud ideaalsete köögiviljade ja puuviljadega, kaubandusketid ei taha letil hoida toidukaupa, mis võib jätta halva mulje, ütleb Harri Moora. „Niipea, kui näiteks tomat hakkab kortsuliseks muutuma, on üldiselt suund, et nad võtavad selle kohe müügist ära, et mitte tekitada sinus ebameeldivat tunnet. Kui sa leiad letilt karbi hallitanud tomateid, siis ma kujutan ette, et sul läheb kohe nägu mossi ja ütled, et, kurat, siia enam tagasi ei tule,“ arutleb ta.
Puu- ja köögivilju siiski ka päästetakse. Fudloopi järjekorras jutustatakse, kuidas suvel tassiti kappidesse kilode kaupa arbuuse ja kurke. Eesti suurim puu- ja köögiviljade hulgimüüja Karlskroona müüb ülejääke poole hinnaga ResQ platvormi kaudu. Prisma pakib puuvilju ja köögivilju smuutikarpidesse ja müüb soodushinnaga. Hoolimata kõigest sellest moodustavad puu- ja köögiviljad ikkagi umbes poole kogu toidukaost.
Biomassi konteineris kaupluse taga konutavad kõrvuti ostjata jäänud murulauk ja spinat.Foto: Liis Treimann
„Mitmes Euroopa riigis, näiteks Hollandis, on ettevõtteid, kes valmistavad hulgikaubanduses ülejäänud juurviljadest suppe ja lõunaroogasid ning pakuvad neid sööklates,” räägib Moora. Kuid Eestis on sellise äriga tegelemine keeruline, kuna nõudlus sellise toiduteenuse järele on meil veel väike.
„Ja teine asi on see, et tarbijaskond ei ole veel ikkagi valmis,” leiab teadur. „Sõnades oleme valmis igasugu asju tegema, aga lõppkokkuvõttes - kui sul on sööklas kõrvuti päästetud juurikatest supp ja mingi muu supp, siis ikkagi inimene kipub valima muud."

Annetamist tahetakse soodustada

Euroopa Komisjon on plaaninud luua stiimulid, et ettevõtetel oleks majanduslikult tasuvam toidujääätmete teket vältida, mitte tekkinud jäätmeid käidelda. Eesti kliimaministeerium toetab maksusoodustuste kehtestamist neile, kes annetavad toitu, ütles kliimaministeeriumi ringmajanduse osakonna nõunik Ketre Kirs.

Abivajajate hulk kasvab: andke rohkem toitu

Ukrainast tulnud Natalja kulutab ootamisele mitu tundi päevas. Esmaspäeviti ootab ta bussi, mis viib ta teise linna otsa Toidupanka. Seejärel seisab Natalja toiduabi järjekorras. Siis ootab tagasisõidubussi. Õhtu lõpeb Mustamäe toidukapi juures. Enne sõda Ukrainas Poltava linnas elanud Natalja leidis endale Eestis sõbrannad just toidujärjekorras. Tallinna lumeuputuses liigub ta jalutusraamiga. Ta ootab, et Eestis kinnitataks tema töövõimetus.Foto: Liis Treimann
„See, mis nad annavad, mis see üldse on? Nädala jagu saia närida või?” Kaks pensionäri pole Toidupanga järjekorras veel oma toiduabi kättegi saanud, kui juba avaldavad pahameelt.
Kolmas pensionär paotab suu, kui agressiivsed prouad eemale tõmbuvad: „Tänan, et sedagi antakse. Mina olen tänulik.”
Toidupanga hoole all on mitukümmend tuhat inimest üle Eesti. See on suurim abiorganisatsioon, mis üritab viia kokku toiduülejääke ja inimesi, kes neid vajavad. Pool toidust antakse välja kohalikest omavalitsustest saadud nimekirjade alusel. Poole aga annab pank teistele organisatsioonidele, näiteks lasterikaste perede liidule, supiköökidele, kogudustele – kokku on selliseid ühendusi paarsada.
Tallinna Toidupanga juhi Agnes Ojakivi sõnul ei mõista kõik inimesed, et toiduabi on just abi, mitte täisväärtuslik toit terveks nädalaks. Lisaks ei ole inimesed alati aru saanud, et neile võib sattuda toitu, mille parim enne on möödas, kuigi selle kohta on otse toidu väljastamisakna kõrval silt.
Toidupanga autojuht Aleksander korjab kauplustest peale sama kuupäevaga allahinnatud tooteid, et müümata jäänud kraam abivajajateni jõuaks.Foto: Liis Treimann
Igal aastal jõulude ajal kogub Toidupank koolidest ja lasteadadest annetusi, mille pakivad neile kaasa lapsed koos vanematega. Sel aastal annetasid Sikupilli asumi lasteaiad 20 kasti toidukraami.Foto: Liis Treimann
Pikk ootamine tasus ära: ukrainlanna Natalja saab Toidupanga vabatahtliku käest oma iganädalase toidukoti, et võtta sellega nüüd ette pikk bussiteekond teise linna otsa koju. Foto: Liis Treimann
„Ei liha- ega piimatooteid, mitte midagi! Mis asi see on!” ei lepi järjekorras seisvad vanamemmed.
„Püüame igasse pakikesse panna midagi lihast,” ütleb toidupanga autojuht Aleksander. „Kuid mõnikord on olukord selline, et meil ei ole liha ei külmikus ega sügavkülmas“.
Autojuht Aleksander on juba viis aastat töötanud Toidupangas. Igal tööpäeval sõidab ta kaubikuga mööda Tallinna kauplusi ringi ja kogub "parim enne" ja "kõlblik kuni" ületanud või ületamise piiril toidu kokku. Igal nädalal toimetab ta viiekilosed kotid kodudesse – puuetega inimestele ja voodihaigetele, kes ise Toidupanka tulla ei saa.
Planeedi päästmine on lõpuks ometi trendikas: annetused Toidupangale on viimase kolme aastaga kasvanud 2,5 korda, peamisteks annetajateks jaemüüad. Samas arvab Moora, kes kuulub ise ka Toidupanga nõukogusse, et majanduslanguse tõttu ronib abivajajate arv jätkuvalt ülespoole.
Lisaks on kaubandusketid hakanud viimasel ajal aktiivselt tegema allahindlusi toodetele, mille kehtivusaeg hakkab lõppema. Inimesed ostavad meelsasti punase ja kollase kleebisega tooteid. Selle tõttu on poekettide annetatud toidu maht sel aastal mõnevõrra langenud, ütleb Toidupanga asutaja Piet Boerefijn.
Tema ootab samuti abivajajate hulga kasvu. „Küsimus on, kas meil on piisavalt toitu. Arenguruumi on veel restoranidel, hotellidel, cateringil, tootjatel, maaletoojatel ja talunikel. Igal pool, kus on suured kogused toitu, on paar protsenti, mida lihtsalt ei ole võimalik müüa,“ ütleb Boerefijn.

Aegunud kaup teenib raha

Sumena looja Joosep Kaljula ostab ka ise enamiku toidust oma kauplusest. Kuus kulub neil elukaaslasega söögi peale 200 eurot. Mida karmimaks muutub kriis, seda rohkem siit tellitakse, arvab ta. Noore ettevõtte käive kasvab ja läheneb sel aastal poolele miljonile eurole. Firma kavatseb rentida veel ühe laoruumi.Foto: Liis Treimann
Siit saab terve paki Liptoni teed kätte vähem kui euroga, poes maksab sarnane pakk rohkem kui kaks. Riiulitel on lademetes pastat, šokolaadi, närimiskummi, gaseeritud jooke ning kõike tavahinnaga võrreldes umbes poole odavamalt.
"Eile tuli mingi 50 000 pakki Tic Taci. Homme peaks tulema paarkümmend tuhat viitaminivett,“ tutvustab laoseisu üks Sumena kaupluse juhtidest Joosep Kaljula.
Madalate hindade saladus on see, et siinsete kaupade "parim enne" on juba või varsti möödas. Lõppude lõpuks ei muuda "parim enne" kuupäeva kukkumine toitu eluohtlikuks.
Selle ettevõtte asutas Joosep koos sõpradega poolteist aastat tagasi, kui ta oli 18aastane. See on ainus Eesti firma, mis ostab maaletoojatelt ja tootjatelt laojääke, mida ei õnnestunud jaekettidele maha müüa. "Enne Sumena tulekut viskasid hulgimüüjad kõik ära," ütleb ta ja lisab, et tegelikult visatakse jätkuvalt palju ära.
Kõige suurem on äraviskamise probleem kallimate kaupade ja brändide puhul. Väidetavalt kahjustaks pärast „parim enne“ möödumist odavamalt müümine kaubamärgi mainet. “Tegelikult on isegi niimoodi olnud, et me põhimõtteliselt ostsime kauba ära, aga poole peal öeldi, et kuule, meile sealt välismaa kontorist öeldi, et ei saagi,“ räägib Joosep.
„See on olnud paljude tootjate puhul täitsa tavaline asi,“ on Harri Moora probleemist teadlik. "Mõned aastad tagasi oli tavaline, et korporatsiooni peakorterist oli käsk, et kõik tuleb ära hävitada. Siis ei teki mainekahju, et toodet müüakse sinu nime all kuskil mingi odava raha eest.“ Tema meelest olukord aga paraneb.
Ka Joosepi meelest poleks see mingi mainekahju. „Võiks ju nagu mainekasu olla hoopis. Näitad, et noh, näed - me ei viska midagi ära!"

Viimane vaatus: kopp hävitab torte

Toiduprügi kaubandusest ja tootmistest koos majapidamiste biojäätmetega. Suurem osa EKT Ecobio tehase töödeldavast prügist pärineb ikka kodudest.Foto: Liis Treimann
Eesti Keskkonnateenuste uues tehases on näha, et mandariinihooaeg on käes. Hiiglaslikus 45tonnises prügikonteiris domineerib oranž. Mandariinide kõrvale lendavad hunnikusse terved pakendatud koogid, vorstid, hakkliha, kõrvitsad ja koor.
Kopp kangutab kogu seda massi, segades poodidest ja toidutööstustest pärit kraami majapidamiste biojäätmetega. Konteineri kõrval ootab oma saatust 600 liitrit aegunud piima. Iga päev läbib konteinerit 100 tonni toidujäätmeid.
Kuni viimase ajani komposteeriti tarbijate, jaemüüjate ja tootjate toidujäätmed või saadeti need põletusahju – juhul, kui need sattusid segajäätmete hulka. Mõni kuu tagasi aga avati Eestis esimene tehas, mis toodab toidujäätmetest biogaasi.
Biogaasijaam koosneb sisuliselt mitmest suurest mahutist, mis on ühendatud torudega. Ühest otsast lähevad sisse vorstid, koogid ja kartulikoored ning teisest tuleb välja biogaas, mida kasutatakse Tallinna busside kütuseks. Selle teekonna vältel eraldatakse jäätmed pakendist, jahvatatakse ühtlaseks massiks, kuumutatakse, et tappa salmonella, seejärel jahutatakse ning sadetakse musta plöga kujul bakteritele söömiseks.
Bakterid koliti siia lehmafarmist. Nad on harjunud elama lehmade kõhus ja sööma rohtset toitu, kuid siin tehases õpetati neid sööma suhkrut ja rasva.
Tehase arendusjuht Kalle Grents kirjeldab bakterite harjumist mandarini ja tortidega nii: "Plöga panime sinna ära. Soojendasime need bakterid üles. Siis nad ärkasid ellu. Nad hakkasid nii-öelda sõnnikut edasi kääritama ja siis hakkasime järjest andma oma toitu juurde. Bakter hakkab harjuma. Sa kontrollid, kas talle meeldib."
Eilne söök on homne biogaas. Punkrisse lendavad tordid, jogurtid ja seapraad. Hiljem eemaldab masin pakendid. Foto: Liis Treimann
Ja nüüd ongi neid siin megasuur koloonia, on ta uhke.
Bakterid on aga kapriissed. Neid ei tohi alatoita – siis ei teki piisavalt gaasi – ega ka ületoita. Sellepärast hoitakse toiduainetööstuselt tehasesse tulevat praeõli väljas eraldi tünnides. Seda tuleb bakteritele anda doseeritult.
Kalle Grentsi silmis ei ole tema tehasesse minev toit mitte toit, vaid jäätmed: "Meil ei ole toidukadu. Meil on jäätmed,“ ütleb ta. Otsus teha toidust jäätmed langeb enne teda, selle teeb kauplus või inimene, selgitab Grents.
Palju rohkem teeb talle muret, et inimesed ei sorteeri ikka veel oma prügi. Eestis on toidujäätmete osakaal segaprügi hulgas keskmiselt 30 protsenti, ütleb Grents. Kaks kolmandikku Eesti segaolmejäätmetest põletatakse Iru elektrijaamas ja konkurendi suhtes on Grents terav: "Saab veel taastuvenergia toetust selle vee põletamise eest! Kui sina viskad kurgi sinna sisse, siis neil – hurraa! – mul energiat ei tulnud, aga ma saan toetust!"
Ta leiab, et kohalikud omavalitsused peaksid üles panema tasuta biojäätmete prügikastid ja korraldama nende tasuta äraveo. Trahvi peaks kehtestama selleks puhuks, kui konteiner on tühi. Grents leiab, et kui inimesed näevad selgemalt, mida nad bioprügikasti viskavad, hakkavad nad ka toitu lugupidavamalt kohtlema. "Kui ta näeb: oota, ma nüüd viskasin terve juustupaki biojäätmete konteinerisse… oot-oot, kas midagi on siin valesti?"

Cateringi toidukadu on järgmine probleem, mida lahendada

Ükskord palus LHV meil päästa toitu, mis jäi üle nende mitmesaja osalejaga firmapeost, meenutavad Fudloopi toidukapi vabatahtlikud. Sama teevad ka teised ettevõtted: ükskord koguti firmapeolt toitu ja toimetati toidukappidesse lausa kell kaks öösel.

Toidu kaasa pakkimine või annetamine pärast suurüritust peab olema iseenesestmõistetav, on Harri Moora veendunud. “Mõnes hotellis või konverentsikohas võib ikkagi üllatusena tulla, kui küsid, mis sellest ülejäänud toidust saab. Paljudel juhtudel öeldakse, et käsk on antud kõik ära visata,“ ütleb ta. “Meie üldiselt ei korralda oma üritusi sellistes kohtades, kes ei suuda meile öelda, kuidas nad toidujäätmete tekitamist väldivad.“

Samas keelab toidu- ja veterinaaramet toidu annetamise, kui see oli serveeritud buffee-stiilis. “Seal see toiduohutuse teema on karmim ja see nõuab veel kuidagi innovaatilisemat lähenemist ja kiiremat logistikat, aga potentsiaali on seal kindlasti,“ ütleb Moora.

Lõunasöök abivajaja kodus. Kogu pildil olev toit oleks muidu ära visatud.Foto: Liis Treimann

ÜKS KÜSIMUS

Eesti suurimad jaekaubandusketid püüavad toidukaoga võidelda. Nad märgivad ära tooted, mille kehtivusaeg hakkab lõppema, optimeerivad tellimissüsteeme, annetavad müümata kaupa.

Mida on vaja veel teha, et saaks rohkem toitu annetada?

Heneli Lamp, Selveri kvaliteedijuht ja jätkusuutlikkuse koordinaator:

„Teatud tootegruppide märgistamine „parim enne“ märkega „kõlblik kuni“ asemel. Siin on juba tubli sammu astunud piimatootjad, kes märgistavad üha rohkem oma tooteid „parim enne“ kuupäevaga.

Juhul, kui toidutootja kutsub kvaliteedi ja muu mitte toidu ohutusega seotud kõrvalekaldega tooted turult tagasi, annab ta kaupmehele kaasa tegutsemisjuhise, mida antud tootepartiiga teha. Käsu „utiliseerimine“ asemel võiks julgemalt kasutada võimalust „annetamine“.

Oleks igati tervitatav, kui ka loomasöödaks annetamise kohta tekiks juhis.

Tiina Hiis, Maxima Eesti kvaliteedijuht:

„Raske on annetamisel kontrollida toidu teekonda. /…/ Seepärast teemegi koostööd Toidupangaga, sest teame, et toit jõuab sealtkaudu kindlasti abivajajateni.“

Lidl: „Hetkel puudub valdkonnas üldine süsteem, kuidas toitu annetada. Näeme, et klientide teadlikkus terminitest „parim enne“ või „kõlblik kuni“ võiks olla parem.“

Seotud lood

Leonardo Ortega: ilma vajaliku välistööjõuta ei tule ka oodatud majanduskasvu
Eesti IKT-sektorit ja tööstussektorit kimbutavad samad välistööjõu mured. Vajame muutusteks uusi tingimusi, kirjutab EASi Work in Estonia juht Leonardo Ortega.
Eesti IKT-sektorit ja tööstussektorit kimbutavad samad välistööjõu mured. Vajame muutusteks uusi tingimusi, kirjutab EASi Work in Estonia juht Leonardo Ortega.
Lühikeseks müüjatel oli rekordiline nädal
Lühikeseks müüjad teenisid suurt tehnoloogiaettevõtete aktsiate müügist rekordilise nädalase kasumi.
Lühikeseks müüjad teenisid suurt tehnoloogiaettevõtete aktsiate müügist rekordilise nädalase kasumi.
Articles republished from the Financial Times
Reaalajas börsiinfo
Myraka ettevõtlusblogi: Ford Transit gloria mundi
Äripäeva toitlustusettevõtjast kolumnist Myrakas müüs maha teda truult teeninud vanaldase Ford Transiti ning mõtiskleb selle kõrvale ausa väikeettevõtluse võimatuse üle.
Äripäeva toitlustusettevõtjast kolumnist Myrakas müüs maha teda truult teeninud vanaldase Ford Transiti ning mõtiskleb selle kõrvale ausa väikeettevõtluse võimatuse üle.
Gasellid
Kiiresti kasvavate firmade liikumist toetavad:
Gaselli KongressAJ TootedFinora BankGBC Team | Salesforce
Metallitööstus sunnib end raskel ajal vastu võtma iga töö
Ekspordile suunatud Viljandimaa metallitööstusettevõte Metest tunnetab praegu kõige raskemat aega. See tähendab, et enam ei saa valida tehtavat tööd, vaid vastu tuleb võtta kõik pakutav.Kuigi praegu valitseb majanduslikult keeruline aeg, kavatseb Metest Steel siiski kindlalt laieneda.
Ekspordile suunatud Viljandimaa metallitööstusettevõte Metest tunnetab praegu kõige raskemat aega. See tähendab, et enam ei saa valida tehtavat tööd, vaid vastu tuleb võtta kõik pakutav.Kuigi praegu valitseb majanduslikult keeruline aeg, kavatseb Metest Steel siiski kindlalt laieneda.
Merko eksjuht avas lahkumise tagamaid “Astusin nagu jooksulindilt maha”
Aasta alguses Merko juhi kohalt taandunud Andres Trink tõdes, et pärast tosin aastat pingelist ehitusfirma juhtimist saab ta tegeleda kõige sellega, millest varem unistas. Juhitooli loovutamiseks andis talle peamise tõuke abikaasa karjäärimuudatus.
Aasta alguses Merko juhi kohalt taandunud Andres Trink tõdes, et pärast tosin aastat pingelist ehitusfirma juhtimist saab ta tegeleda kõige sellega, millest varem unistas. Juhitooli loovutamiseks andis talle peamise tõuke abikaasa karjäärimuudatus.
Kas rohepööre tähendab eurokommunismi? Või on see lihtsalt üks utoopia?
Küsimusele, kas rohepööre tähendab seda, et oleme sunnitud hakkama ehitama eurokommunismi, vastab Erik Moora, et kahetsusväärselt on keskkonnateemad, mis muidu vabades ühiskondades ei ole vaidlusobjekt, ära ideologiseeritud, nii et praegu näeme, kuidas poliitilised vastased vaidlevad mitte sisu üle, vaid selle üle, miks midagi teha ei saa. Samas on ilmne, et kuna inimtegevus ületab planeedi talumisvõime piire mitmekordselt, pole samamoodi jätkamine võimalik.
Küsimusele, kas rohepööre tähendab seda, et oleme sunnitud hakkama ehitama eurokommunismi, vastab Erik Moora, et kahetsusväärselt on keskkonnateemad, mis muidu vabades ühiskondades ei ole vaidlusobjekt, ära ideologiseeritud, nii et praegu näeme, kuidas poliitilised vastased vaidlevad mitte sisu üle, vaid selle üle, miks midagi teha ei saa. Samas on ilmne, et kuna inimtegevus ületab planeedi talumisvõime piire mitmekordselt, pole samamoodi jätkamine võimalik.
Elektrifirma kogemus särtsuautodega: kõikide kulude ennustamisega pole pihta läinud
Eesti Energia autoparki on kuulunud enam kui kümme aastat elektriautod ning ettevõte peab vaatamata muutunud kuludele särtsuautosid mõistlikeks.
Eesti Energia autoparki on kuulunud enam kui kümme aastat elektriautod ning ettevõte peab vaatamata muutunud kuludele särtsuautosid mõistlikeks.
Ringkonnakohus otsustas Potapenko ja Turõgini USA-le välja anda
Tallinna ringkonnakohus nõustus esmaspäevases otsuses valitsuse järeldusega, et Sergei Potapenko ja Ivan Turõgin tuleks USA-le välja anda.
Tallinna ringkonnakohus nõustus esmaspäevases otsuses valitsuse järeldusega, et Sergei Potapenko ja Ivan Turõgin tuleks USA-le välja anda.
Nopri Talu plaanib sel aastal kõva kasumi ja käibekasvu
Juustu- ja piimatoodete tootja Nopri Talu lõpetas eelmise aasta 12protsendise käibekasvuga, kuid selle aasta plaan on veel kõvem nii käibe kui ka kasumi mõttes.
Juustu- ja piimatoodete tootja Nopri Talu lõpetas eelmise aasta 12protsendise käibekasvuga, kuid selle aasta plaan on veel kõvem nii käibe kui ka kasumi mõttes.