Metamorfoosid omanike ja üürnikega

Rasked ajad on kätte jõudnud. Paljud, kes on olnud kaua juhtivatel positsioonidel, näiteks ettevõtte direktor, pearaamatupidaja, on korraga muutunud üürnikuks. Sisuliselt tähendab see, et endine omanik, aga nii tundsid ennast oma ettevõttes kõik tolleaegsed juhid, on nüüd korraga muutunud mitte kellekski -- tühipaljaks üürnikuks, kelle tulevik on ütlemata tume.

Samasugused metamorfoosid on toimunud ka teise poolega. Ühel heal hetkel on endisest palgatöötajast-teenistujast saanud majaomanik. Sageli on pärija veel n-ndast pärijate ringist, noor inimene, kellel pole Eesti Vabariigi kogemust, millele toetuda.

Siit saavadki minu arvates alguse kõik need lõpmatult keerulised probleemid, mis üürnike ja omanike suhted on tänaseks väga sassi ajanud. Üürnik, kes täna on sageli palju paremal järjel kui omanik, on just äsja lõpetanud korraliku kapitaalremondi ja vaatab lootusrikkalt tulevikku... Ja siis tuleb omanik ja teatab, et see ongi just see korter, kus ta oma majas tulevikus elama hakkab. Sellega teeb ta kõige suurema vea, mida sellises olukorras üldse teha annab. Ta läheb sõtta oma maja kõige jõukamate elanikega. Mis siis, et vundament on vajunud, katus laseb läbi ja trepikoda meenutab avalikku käimlat. Kõige selle muutmiseks omanikul kahjuks jaksu ehk raha ei ole. Aga elada tahame me kõik hästi.