1. veebruar 1996
Jaga lugu:

Rahvapangal polnud alternatiivi

Vastab endine Rahvapanga nõukogu esimees Paul-Toomas Hage

Eesti ärimaailmas oli aktsepteeritud, et osa väiksemaid panku peavad liituma. Minagi olen viimased kaks aastat olnud seisukohal, et liitumine on õige. Nüüd on tekkinud üle-eestilise võrguga miljardipank, kellel on Eesti pangandusturul väga hea positsioon ja arenguvõimalused.

Tore on seegi, et pankade liitumine ei läinud Eesti riigile sentigi maksma. Näiteks Soomes läks KOPi ja SYPi liitumine maksumaksjatele maksma miljardeid marku.

Suure panga üks eeliseid on seegi, et riik ei saa lubada sellel põhja minna. Nii pangasisene kui ka keskpanga kontroll peab olema väga põhjalik. Edu tagab liitunud pankadele see, kui tegevjuhtkonnal on head töötingimused ja panga järelevalvenõukogu toimib tegusalt.

Panga strateegiat ja arengusuundi silmas pidades oli vaid kaks võimalust: liituda mõne Eesti pangaga või jätkata iseseisvalt koos rikka välisinvestoriga.

Pidasime läbirääkimisi mõlemal rindel. Valisime siiski liitumise, kuigi oli võimalik täita ka omakapitali suurendamise nõue.

See oli Snoras-pank, mille taga on mõjukad USA äriringkonnad. Snoras-pangal on läinud Leedus superhästi. Vastupidiselt Eesti Panga pangainspektsiooni arvamusele ei läinud see Leedu pank pankrotti, vaid tugevdas oma positsiooni pärast riigis toimunud pangakriisi.

Enne liitumist Virumaa Kommertspangaga suurendasime investorite abil Mainori grupist ja Snoras-pangast Rahvapanga aktsiakapitali 17,5 miljonilt kroonilt 30 miljonile kroonile. Sõlmisime Virumaa Kommertspangaga kokkuleppe liitumistingimuste ja aktsiakapitali suuruse osas. Pärast liitumisloa andmist tühistas Eesti Pank aga Rahvapanga aktsiakapitali suurendamise. Liitunud panka jäid kaasamata võimekad investorid.

Snoras-panga president Sergei Klimuk, kes suhtleb USA mõjukate äriringkondadega, oleks kaasa toonud väga kasulikke kontakte.

Miks Eesti Pank Rahvapanga aktsiakapitali suurendamise tühistas, on mulle arusaamatu. Üle ühe miljoni USA dollari reaalset raha oli ju Rahvapanka aktsiakapitalina juba sisse makstud.

Möödunud aasta 12. aprillil võtsid Rahvapanga aktsionärid vastu otsuse aktsiate müügi teel aktsiakapitali suurendada. Eesti Pank kooskõlastas Rahvapanga põhikirja mitu kuud ja redigeeris selle lõpuks selliseks, mis välistas omakapitali suurendamise.

Samal ajal pidasime investoritega läbirääkimisi ja Eesti Pank kontrollis minu tuludeklaratsiooni ning maksustatud sissetulekute allikaid.

7. novembril andis Eesti Pank mulle loa olulise osaluse omandamiseks Rahvapanga kapitalis. Kui olin vastavalt käitunud, tühistas Eesti Pank 1. detsembril loa.

Eesti Panga pangainspektsiooni väitel tühistati mulle antud luba, tuginedes kontrollimise tulemusele. See on nonsenss, sest kontrollimise järel mulle just anti luba. Loa tühistamise eel ei kontrollinud keegi midagi. Pean sellist käitumist suhteliselt räige panganduspoliitika elluviimiseks ja tundub, et jäin kellelegi jalgu.

Olen korduvalt pidanud end tundma kaitsetuna riiklike institutsioonide ees. Mul on tulnud kogeda, et ei saa loota politseile, päästeametile, kohtule. Kahjuks võin loota vaid iseendale.

Oleme vend Ülo Hagega püüdnud vee peale jääda nii, et pole äripartneritele andnud põhjust enda provotseerimiseks. Konfliktsituatsioonid oleme lahendanud nii, et äripartner ei saa meid süüdistada.

Suhteliselt juhuslikult. Sukeldusin 1990. aastal eraettevõtlusse koos vennnaga. Mitmed meie äripartnerid olid Põlva Maapanga kliendid. Sellest pangast kasvas välja Rahvapank.

Panga loomise juures me Üloga polnud, kuid usaldasime tegevjuhtkonda. Ühel hetkel oli pangal vaja aktsiakapitali suurendada ja osutusimegi suuraktsionärideks.

Olin Põhjamaades ettevõtja ja konsultant. Vahendasin transiitkaubandust ida ja lääne vahel. Olen tegelenud paljude tulutoovate ärivaldkondadega. Näiteks ei teeks minu tulemused sõiduautode vahendamisel häbi ka Eesti suurtele autofirmadele.

Olin transiitkaubanduses üsna aktiivne. Vahel juhtus sedagi, et ostsin läänest vene kaupa ja müüsin selle kõva kasuga Venemaale tagasi. Teenisin algkapitali väljaspool Eestit.

Suhteliselt palju arvestatavaid äriringkondi kasutas Rahvapanka. Suurerastamise algus ja paremad laenuvõimalused sundisid suurkliente Tallinna pankade poole pöörduma.

Rahvapanga juhatus ostis tagasi panga aktsiad näiteks Robert Lepiksonilt, Neinar Selilt ja ASilt Primex.

Olime tõepoolest Livoonia Panga sünni juures ja ka selle osanikud. Tegelikult pank sündiski, investeeringud olid tehtud, struktuur loodud ja ruumid olemas.

Eesti Pank ei andnud tagasiulatuvalt uue panga tekkeks aga luba. Minu eestvedamisel sulas Livoonia panka teinud seltskond Rahvapanka.

Loobusin sellepärast, et sport hakkas tööd segama ja tahtsin oma perele ehitada kodu. Tundsin sedagi, et aeg sai täis. Pealegi oli liiga palju sportlaste surmaga lõppenud õnnetusi. Olin NSV Liidu koondises viis aastat.

Mitteametlikult ületasin maailmarekordi viiel korral, ametlikult läks kahjuks kirja vaid üks kord.

Seitsme aasta jooksul ei jäänud ma NSV Liidu meistrivõistlustel kordagi medalita. Ka minu kaks venda Ülo ja Ilmar tegelesid sama spordialaga.

Kui Aavo Mölder mind Laeva katsesovhoosi kutsus, võtsin ettepaneku vastu. Enne mind oli seal ehitusjuht hiljem Tartu KEKi direktorina töötanud Jaak Kalm. Ta oli loonud tugeva baasi.

Loomakasvatusinstituudi katsemajandina ehitasime instituudi uue peahoone, elamuid, spordihalli, lasteaia, tootmishooned. Kuni 60 protsenti tollasest Tartu rajooni omaehitusmahust tegi Laeva katsesovhoos.

Viimasel viiel-kuuel aastal olen end killustanud paljude asjade vahel. Loomulikult on ehitus mulle südamelähedane, aga ajanappus pole võimaldanud firmat luua.

Olen oma ehitushimu rahuldanud, ehitades perele majad Tartusse ja Tallinnasse.

Jaga lugu:
Hetkel kuum