13. mai 1996
Jaga lugu:

Millised on teie suhted autoturismiga?

Eitaval seisukohal ma autoturismi suhtes ei ole. Suure ja lasterikka pere puhul on kahtlemata kergem liikuda autoga. Ei kujutagi ette, mis saaks, kui erinevas vanuses seltskond asuks seljakottidega teele. Igaüks liigub ju erineva kiirusega jne.

Suviti oleme mööda Eestit küll autoga ringi sõitnud. Möödunud suvel koostasime ise marsruudi, mis hõlmas nii Põhja- kui Kirde-Eestit, Peipsi kanti, Võrtsjärve ja Pärnut. Olime teel kümme päeva. Tõeline rannikureis.

Kujutan ette, et läheksin autoga reisima ka välismaale, ent selline reis nõuab rohkem ettevalmistust ja aega. Tänavu suvel tõenäoliselt ei jõua, ehk siis järgmisel aastal. Meie peret seovad tugevad sidemed mitme riigiga. Kui minna, siis Lääne-Euroopasse, näiteks T?ehhimaale ja sellega piirduvatesse riikidesse. See huvitaks mind väga.

Pooldan autoturismi väga. NSV Liidu ajal reisisin autoga paljudes liiduvabariikides, viimastel aastatel olen käinud Lääne-Euroopas. Eestis pole vist kohta, kus ma käinud ei oleks. Nüüd tahaks ette võtta Kesk-Euroopa maad, millest vaid Poola on tuttavam.

Autoga reisimine annab täieliku tegevus- ja otsustusvabaduse: ise tean, kuhu ja kui kauaks sõidan ning milliseid vaatamisväärsusi külastan. Seltskond peab muidugi omavahel klappima, huvid kattuma. Auto aknast näeb ju palju rohkem kui bussist. Reisi pikkus sõltub inimestest, aga see võiks olla umbes 5000--10 000 km. Olen kogenud, et autoturism ei ole kulukam kui muud võimalused: igal pool on piisavalt odavaid kämpinguid, kus saab telkida. Ka söögi võib ju suures osas kaasa võtta, sest toiduvalmistamise võimalusi on kämpingis samuti. Neid variante ei maksa põlata. See on isegi romantiline.

Jaga lugu:
Hetkel kuum