Tuleval nädalal alustab Hiina-visiiti Suurbritannia asepeaminister Michael Heseltine, saatjaskonnas hulk Briti ärimehi. Samal ajal kui Heseltine kaameratele poseerib, kirjutavad Suurbritannia ettevõtete juhid alla lepingutele ärisidemete laiendamiseks.
Läinud kuul sooritas samasuguse kõrge profiiliga visiidi ka Hiina peaminister Li Peng ise. Külastades Prantsusmaad, kirjutas Li alla lepingutele enam kui 2 miljoni dollari suuruses summas, millest suurim oli kokkulepe 33 Airbus-tüüpi lennuki ostmisest Hiinale.
Hiina ja Euroopa suhete soojenemine sobib hetkel Pekingile suurepäraselt, kuna langeb ajale, mil Hiina ja USA suhted on pingestunud. Atmosfääri on mürgitanud Ameerika sõjalaevade läkitamine Taiwani ranniku lähistele, Hiina tuumatehnoloogia eksport Pakistanile, vaidlused tarkvarapiraatluse üle, Hiina püüd saada WTO liikmeks ning pikaleveninud vaidlus inimõiguste rikkumise üle.
Artikkel jätkub pärast reklaami
USA diktaadile on Hiina vastanud avaliku katsega Euroopat Ameerika vastu välja mängida, ähvardades USAd soodsatest lepingutest ilma jätta. Väljavaade võib Euroopale esialgu ahvatlev näida, kuid taoline lühinägelikkus tasuks end hiljem kurjasti kätte. Julgustades Hiinat uskuma, et viimasel õnnestub Ameerika isoleerida, vähenevad aga võimalused Pekingi isepäise käitumise talitsemiseks.
Viimasel ajal hoogustunud kaubandussidemete arendamine Hiinaga valitsuste tasandil ei või samamoodi jätkuda. Nii otsekui toetataks Hiina seisukohta, et ligipääs Hiina turgudele on poliitiline kink, millega Hiina autasustab endale meelepäraseid riike.
Prantsusmaa visiidi ajal kinnitas Li ühemõtteliselt, et Hiina eelistab äri ajada selliste partneritega, kes suudavad Hiina siseriiklike küsimuste osas «erimeelsused kõrvale jätta». USA ei ole kaugeltki selline partner.
Ka hiljutise Boriss Jeltsini Hiina-visiidi ajal sõlmiti hulgaliselt äritegevus- ja energeetikaalaseid kokkuleppeid ja koostööplaane, mille sisuline tähtsus oli diplomaatide arvates teisejärguline.
Sõnum on aga selge: Hiina ja Venemaa teatasid «strateegilise partnerluse» loomisest 21. sajandiks.
Ameeriklased peavad aga Venemaa ja Euroopa kaardi väljamängimist blufiks. Hiina kahesuunaline kaubavahetus USAga ulatus 1995. a 57 miljardi dollarini, kaubandus Euroopa Liiduga aga 40 miljardini. Kaubandussidemete katkemine tähendaks lööki eelkõige Hiinale endale.
Mõnede diplomaatide arvates on aga USA diktaat Hiina kannatamatuks muutnud. Kolmapäeval teatasid Hiina ja USA miljarditesse dollaritesse ulatuvate kahepoolsete kaubandussanktsioonide kehtestamisest, kuna tarkvarapiraatlusealased läbirääkimised jooksid ummikusse.
Eile teatas Peking, et on valmis USAga kokku leppima ja kaubandussõda vältima, kui Washington nõustub loobuma oma «kõvakäelisest» taktikast.
Hetkel kuum
Peakangelane sai kuriteosüüdistuse
Artikkel jätkub pärast reklaami
«Niikaua, kui USA lähtub üldistest huvidest oma suhetes Hiinaga ja peab Hiina poolega läbirääkimisi võrdsetel alustel, usun ma, et see küsimus saab korralikult lahendatud,» ütles Hiina välisministeeriumi pressiesindaja Cui Tiankai. Kompromiss on aga võimatu, kui Washington ei ilmuta «siirust» ega loobu «karmikäelise surve avaldamise praktikast».
Tekkinud pingetes on omajagu süüd ka Washingtonil. Clintoni administratsioon on ise julgustanud arvamust, et kaubandus on poliitikute mängumaa, ähvardades pidevalt enda jaoks ebameeldivaid riike kaubandussanktsioonidega, laiendades ähvardusi isegi kolmandatele riikidele, kes on soosingu kaotanud maadega ärisidemetes.
Hiina puhul tuleks Ameerikal ja Euroopal kaubanduse ja poliitka vahele selge piir tõmmata. Las äri ajavad ärimehed, poliitika jäägu poliitikutele. © THE ECONOMIST NEWSPAPER LTD, LONDON, 1996-REUTER-DPA-ETA