Maksejõulisuse prognoosimine on edu pant

Kindlustusettevõte peab kalkuleerima lepinguliste kohustuste tõenäolise täitmise vajaduse hulga, seda väljendatakse matemaatiliste eraldiste mõistena. Tulenevalt tavadest, varasematest kogemustest ja statistilistest näitajatest tehakse kalkulatsioone teatava tõenäosusega.

Väheste teadmiste, kogemuste või perspektiivitunde puudumisel võivad need kalkulatsioonid tulevikus osutuda ebapiisavaks. Samas võivad arvutusi mõjutada muud tegurid, näiteks soov suurendada omanikutulu.

Kindlustusseltside majandustulemi kujunemise iseärasustest tulenevalt on kõik, mis suurendab eraldiste mahtu, kasumisummat vähendav. Eraldiste arvutuse õigsust ning vastavust kindlustustegevuse iseloomule peaks olema suuteline kontrollima ka kindlustusseltsi auditeeriv isik.

Teravas turukonkurentsis üritatakse ka müüa võimalikult odavalt, kusjuures puuduvad tihti vahendid allahindluse katmiseks. Kujuneb olukord, kus kliendile tehakse hinnaalandust, laekuvad preemiasummad on madalad, täiendavaid reserve ei omata, kuna nii väheneks kasum.

Kindlustusjuhtumite hulga suurenemisel tekib aga olukord, kus väljamaksete vajaduse rahuldamiseks vajalikke sissetulekuid pole piisavalt. Alati ei pruugi aidata ka edasikindlustuse olemasolu.

Seepärast seatakse tänapäeval kindlustusseltsidele nõue omada teataval hulgal täiendavaid garantiisid. Kindlustusettevõte peab omama omavahendeid vähemalt seadusega määratud hulgal ja tulenevalt eelpooltoodud põhjustest ei tohi see summa madal olla.

Ettenähtud hulk sõltub kindlustusliigist, millega tegeldakse. Kindlustusseaduse parandus 1995. aastast sätestab vähima omavahendite hulga: tegutsemise käigus peab olemasolev omavahendite hulk olema vähemalt võrdne tegevuse mahust sõltuvalt arvutatud marginaaliga.

Tegevuse mahtu iseloomustatakse eelkõige seltsi sissetulekute ja vastutuse suurusega, aga ka väljamaksete ning riskikapitali suurusega.

Vastavalt EÜ direktiividele, mille aluseks on Euroopa riikide kokkulepe, saadakse solventsusmarginaal peale edasikindlustuse indeksiga (mis ei tohi kahjukindlustusel olla üle 50% ja elukindlustusel üle 15%) korrutamist, lähtudes järgmisest kalkulatsioonist:

kahjukindlustuses: 0,16 --0,18 brutopreemiatest või 0,23 kolme aasta keskmisest hüvituste summast

Elukindlustuses: 0,04 matemaatilistest eraldistest +0,003 kogu riskikapitalist.

Selline on marginaali (või normi) lihtsaim kalkulatsioon, variatsioone esineb riigiti nii normi kui ka marginaali katteks arvutatavate omavahendite loetelus, kuivõrd EÜ reeglistikus on see loetelu lahtiseks jäetud ning lubatud arvestada kindlustusturu arengutaset ja omapära.

Sellest tulenevalt on Eestis tegutsevatele kindlustusseltsidele rahandusministri määrusega kehtestatud omavahendite loetelu, milliseid arvestada maksejõulisuse normi tagatiseks: sissemakstud aktsiakapital ja sellega võrdsustatud vahendid; pool sissemaksmata kapitalist, kuivõrd eeldatakse selle õigeaegset tasumist; kasumireservid ja kohustuslik üldreserv (igal aastal 10% kasumist); aktsiate üleväärtus; aruandeaasta jaotamata kasum/kahjum ning eelmiste perioodide jaotamata kasum/kahjum. Saadud summast lahutatakse immateriaalsed aktivad. Tinglikult vähendavad omavahendite summat ka aktsiate tagatisel võetud laenud või muud varaga tagatud kohustused, samamoodi kahekordse riski all olev kapital e osalused finantsasutustes.

Teatud juhtudel arvestatakse omavahendeid suurendama ka sellised vahendid, mida ei näidata bilansis, kuid mis on tõenäoliselt olemas (näit mingi osa järgnevate aastate kasumist).

Tuleb aga meeles pidada, et selliste elementide usaldusväärsus sõltub ettevõtte tasemest ja töökvaliteedist ning on vaid valikuliselt kasutatav. Maksejõulisuse normatiiv arvutatakse aastase perioodi kohta.