16. juuli 1996 kell 22:00

Eurohullusest

Eesti pressist lipsab peaaegu iga päev läbi sõna Brüssel. Enamasti kannab see endas sõnumit eestlaste soovist ühineda peatselt Euroopa Liidu majanduslike ning poliitiliste struktuuridega. Samas hiljuti Brüsselit külastades tundus mulle, et seal jääb algne ühtse Euroopa idee tagaplaanile. Euroopa Liit muutub pigem tüüpiliseks bürokraatlikuks organisatsiooniks, mis on meie aja häda ja samas paratamatus.

Bürokraatlikule organisatsioonile on iseloomulik, et ta kasvab inimestel üle pea ja hakkab elama oma elu. Nii tunduvad mõnedki euroametnike otsused kaugemal olijaile kummalised ja sobimatud. Euroametnikest endistki on saamas omaette klass. Privilegeeritud eurobürokraadid naudivad Brüsselis odavaid eripoode ja restorane ning väga kõrgeid palku. Kõik see pole kättesaadav tavabelglasele ning üldse on Brüssel juba linn iseeneses ja ei seostu paljudele inimestele enam Belgiaga.

Brüsseli kesklinnas on Euroopa Liidu kvartal, kus käib vilgas ehitustöö. Ühe euroametniku sõnul on pidevalt vaja juurde uusi ruume, kus pidada nõupidamisi ja langetada otsuseid. Brüsseli nõupidamissaalides istudes kaugenevad aga eurobürokraadid tasapisi nendest, kelle elu nad suunavad ja määravad. Planeeritud dialoogist saab ühepoolne kõne.

Eestis ekspordiga tegelevate ettevõtjate põhimureks on enamasti oma töö kohandamine Euroopa Liidu nõuetega. Selleks on välja antud ka «Valge raamat», mis annab Eestile 500 leheküljel direktiive ja meetmeid integreerumiseks Euroopa Liidu siseturgu. Nii peavad Eesti mööblitootjad kasutama Euroopa Liidu poolt heaks kiidetud viimistlusmaterjale, sest keskmine euroinimene on ju allergiline. Kalevi magusategijad on sunnitud lisama läänes müüdavasse ?okolaadi säilitusaineid, sest euroinimene on harjunud natuke kunstliku maitsega.

Hetkel kuum