Sheratoni hotelli matus Tallinna linnakohtus

Gigantne hotelliplaan on nüüdseks ammu nurka visatud ja majandustegevuse lõpetanud Amerest Hotels maadleb võlgadega. Estimpeks nõuab 138 000 USA dollarit, nõudeid on ka maksuametil ja haigekassal.

Amerest Hotelsi põhiaktsionär Austria ehitusfirma Negrelli pole alates 1995. aastast endast elumärki andnud ja on Eestis hotelliprojekti peale kulutatud 1,5 miljonit Saksa marka ilmselt oma koolirahade arvele kirjutanud.

Uue rakenduse on leidnud ka Amerest Hotelsi tegevjuht Rein Kuusmik, kes juba mõnda aega on puitlaastplaaditehase Repo-Püssi Vabrikute ASi juhatuse esimees ja üks omanikke. Viimase palga hotelliprojekti tegevjuhina sai Kuusmik oma sõnutsi vist 1994. aastal.

Ruumides, kus varem asus Sheratoni staap, asub nüüd Repo Tallinna esindus. Seepärast keeldub Kuusmik viisakalt võimalusest lasta end pildistada hotelli vundamendiaugu kõrval, mis ainsana meenutab kunagi alustatud suurprojekti.

«Ei usu, et tänases konkurentsis nii võimast hotelli vaja oleks,» hindab Rein Kuusmik Sheratoni väljavaateid praegu.

Eesti ja Austria arhitektide koostööna valminud kompleksi suurus oli 25 000 m² ja töötajaid olnuks seal 400.

Hotelli tulnuks presidendi sviit, 340 numbrituba, 50 renditavat bürooruumi. Lisaks maa-alusele garaazhile taheti hotelli ehitada kasiino, kolm restorani, ballisaal, mitu baari ja ööklubi, neli konverentsisaali, tervisespordiklubi, bassein ja saunad. Ehitus plaaniti valmis ehitada 1994. aasta lõpuks.

Viietärnise kuuekorruselise hotelli ehitamine pidi algama 1993. aasta kevadel. Toona oli praktiliselt olemas 100 miljoni Saksa marga suurune laen Landesbankilt ja Austriast GiroCrediti Bankilt, mida lubas garanteerida Saksa riiklik kindlustuskompanii Hermes.

Vaja oli vaid leida 12 miljonit Saksa marka käsiraha Eestist. Lubaduse see muretseda andis Tartu Kommertspank.

«Huvitav on see, et kõik tookordsed valitsused alates Bruno Sauli omast andsid projektile oma toetuse,» meenutab Kuusmik. «Tiit Vähi ajal saime toetuse ja Mart Laar suhtus projekti väga soosivalt.»

Ometigi hakkas projekti saatma ebaõnn. Tartu Kommertspank ütles 1993. aasta kevadel likvideerimisprotsessi käivitumise tõttu lahti nii laenu tagamisest kui osalusest Amerest Hotelsis.

1993. aasta kevadel loobus osalusest projekti initsiaator RAS Estimpeks. Vabanenud 16% aktsiatest müüdi hetkel Moskvas tegutseva ärimehe Tõnu Leppiku investeerimisfirmale T. L Investeering. Leppik lubas üle võtta Tartu Kommertspanga kohustused ja õigused ning asus uuristama vundamendiauku, mis kalkulatsioonide kohaselt läks maksma 75 000 krooni.

«Sügiseks 1993 oli auk küll valmis, aga alalaenu leidmine venis, T. L Investeering ei täitnud oma lubadust,» meenutab Kuusmik.

T. L Investeeringu endine tegevjuht Meelis Taniel ei mäleta möödunud aegu enam eriti täpselt. Tema sõnul paigutas investeerimisfirma Sheratoni projekti teatud raha ja üritas hiljem seda tagasi saada, mis aga ei õnnestunud.

Kuusmik sõnab, et ehkki üks põhjus, miks Sheratoni ehitama ei hakatud, oli rahapuudus, oli peapõhjuseks siiski pikaleveninud vaidlus kruntide õigusjärgsete omanikega, kes polnud rahul, et saavad kulla hinda maksva maa eest väärtusetuid erastamisväärtpabereid. See peletas eemale võimalikke välisinvestoreid.

Kohtuasi on menetluses mitmendat aastat ja praeguseks jagatud kaheks. Üks osa käsitleb tagastatavaid krunte ja teine osa on keskendunud omandireformialuste seaduste muutmisele.

Õigusjärgseid omanikke esindava vandeadvokaadi Viktor Kaasiku andmetel on maaküsimus pärast ringkonna- ja riigikohut taas halduskohtus arutlusel. Seal pole aga asja sisulise arutluseni jõutud, kuna Amerest Hotelsi esindaja pole kahel korral välja ilmunud.

«Edaspidi esindab teda kohtus pankrotihaldur,» ei näe Kaasik pankrotis takistusi maaomanike jaoks.

Ajutise pankrotihalduri Raivo Piirla sõnul lõpetas Amerest Hotels majandustegevuse 1995. aasta juulis. «Praegu käegakatsutavat vara pole,» vaeb Piirla, kes võttis pankrotiasja käsile oma sõnutsi asja omapärasuse tõttu.

Piirla ei usu siiski, et pankrot vara puudumise tõttu raugeb. Millist vara loodab haldur leida ja müüa, ei soovinud ta rääkida.

Rein Kuusmik räägib, et Negrelli nõusolekul müüs Amerest Hotels 1993. aasta lõpus suure osa põhi- ja käibevahenditest, et tekkinud palga- ja muid kulutusi tasuda.

1994. aasta lõpus oli veel võimalus Sheratoni ehitama hakata. Ehituse võtit hoidis enda käes Ameresti põhiomanik Negrelli, kes pidi saatma Eestisse esindaja, et täpsustada hoonestusõiguse lepingu tingimusi. Seda Negrelli ei teinud, pealegi nõudis ta, et nii T. L Investeering kui Tallinna linnavalitsus võtaksid projektis endale vastutuse nendele kuuluvale aktsiakapitalile vastavas osas.

Linnavalitsus oli selleks ajaks otsustanud paadist maha astuda.

Abilinnapea Jaak Saarniidu sõnul soovib Amerest aktsiaid müüa varsti juba kaks aastat, aga volikogu pole seda seadusandluse pideva muutumise tõttu arutadagi saanud. «Ilmselt on neid raske müüa, põhikirja alusel on eelisostuõigus osanikel,» pakub Saarniit.

Tallinn on Ameresti aktsiate alla pannud 600 000 krooni: see on maa hind, mis jäänuks hotelli alla.

«Ühel viimasel koosolekul 1994. aasta kevadel ähvardasid Negrelli mehed rahvusvahelise arbitraazhiga, et oma kulutusi tagasi saada,» annab Saarniit aimu Negrelli katkenud kannatusest.

Ameresti kohtusse andnud RASi Estimpeks tegevdirektori asetäitja Mati Luik märgib, et umbes 8000 dollarit on Amerest Hotles 200 000dollarilisest laenust tagasi maksnud, ülejäänud 191 000 dollari suhtes nõue püsib. Põhjus, miks hagi esitati vaid 138 000 dollari kohta, on Luige sõnul selles, et ülejäänud raha käsitleb Amerest Hotels kui tagastamatut finantsabi ja vaidlus selle üle jätkub. Juunis saadi küll riigikohtult lahend, milles on Luige sõnul kirjas, et seda raha ei peaks käsitlema tagastamatu abina.

«Estimpeksi lootus ei piirne üksnes sellega, et varad müüakse maha,» avaldab Luik lootust, et Ameresti pankrot laheneb hoopis näiteks ettevõtte saneerimise kaudu.

Eesti hotellide ja restoranide liidu tegevdirektori Donald Visnapuu sõnul on aga raske vastata, kas Eestis peaks üldse Sheratoni hotell olema. Talle ei meenu ka ühtegi juhust, kus keegi Sheratoni esindajatest oleks Eesti vastu huvi tundnud.

Vahepeal oli hotelliringkondades jutuks, et Olümpia hotell plaanib ühineda Sheratoni ketiga. Olümpia direktor Tarmo Sumberg teatas sekretäri vahendusel, et ühinemisplaane ei ole. Kas on selle põhjuseks esmakatse ebaõnnestumine ja kas Sheraton jättis selle tõttu minemata ka Lätti ja Leetu, nagu algselt plaaniti, jääb õhku rippuma.